Nii, täna alustame sissekirjutust palvega kõigil selle blogi lugejatel, kellest ma teadlik ei ole, endast märku anda. Edaspidiste üllatuste vältimiseks või nii. Mulle tehti eile õhtul teatavaks, et haruldast nime omades ei tasu alati oma pärisnime just igal pool kasutada...
Aga see selleks...
Seoses tulevase külastusvisiidiga tuli mul meelde üks koomiline näide fonoloogia loengust. (Selle kuulamiseks vajuta lingitud leheküljel It's a bigga day.) Isegi halb hollywoodlik italjaanode inglise keel pole tavaliselt selline! Rääkimata siis normaalsetest inimestest, kellest mõni haruldane eksemplar praktiliselt inglise keelt emakeelena rääkivana mõjub ;D
Täna hommikul panid mind kooliteel muigama kaks välismaalasliku olemisega noormeest, kes seisid Narva maanteel ühes neist suurtest teeristidest ja ootasid, et saaks üle tee minna. Tundub igati tavaline küll, ainult et seal on valgusfoor paigutatud nii, et sellise teeületuse asemel, nagu nemad teha tahtsid, tuleks teha kolm, kui just kindalt auto alla ei taha jääda:P
Heatujuliselt kooli jõudes ütlesin nagu ikka eriliselt püüdlikult neile alati nukrameelsetele ja tüdinud olekuga garderoobitädidele tere ja täiesti esmakordselt vastasid nemad mulle samaga, isegi peaaegu naeratades:)
Ja kuna olin teinud kas valearvestuse kodust väljumisel või oli täna väljas väga külm (mis muudab mu liikumist tavalisest veel kiiremaks), jõudsin kohale liiga vara, et kohe audikasse passima minna. Aaga pärast tuli välja, et kuna nüüdsest on meil seal teine lektor, siis see loeng ei hakanudki vist veerandi ajal... :P
Kuigi Coldrexi pahade nähtude tõttu tartlast pealinna ei tulnudki ja mul polegi nagu otsest põhjust USA ajaloo loengusse minemata jätta, olen laisk ja ei lähe. Ja nagu äsjasest telefonikõnest selgus, siis kastutavad paljud siiski veel strateegiat "Kui keegi ei lähe, siis ma ka ei lähe" :D
Eile oli üks tore õhtu - vein ja seltskond, mis sest, et kumbagi koguseliselt palju ei olnud, kvaliteet on oluline :D Kuna jõudsin töölt vaatamata sellele väikesele vabatahtlikule viivitusele koju liiga vara, et otse põhku pugeda, siis toppisin aga klapid kõrva ja tantsisin üksi edasi ;) Nii et une-eksperiment on jätkuvalt jõus.
PS! Vot, mis võib juhtuda, kui suud peas ei ole! Tavaliselt on lennujaamas pikema kui ühekordse ööbimise põhjused minu teada veits teistsugused kui piletite-pagasiga tekkinud probleemide mahavaikimine ja lihtsalt oskamatus kuhugi edasi minna, kas pole? Isegi mina pole (vähemalt enda arust) selline tummahammas olnud!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar