Jõudsime eile ilusti Soome ja tagasi ka. Täna lugesin lehest Estonia huku mälestamise kohta ja tuli meelde, et jah, õige kuupäev küll. Ei tea, kas seepärast nii vähe rahvast oligi?
Soome jättis üllatavalt positiivse mulje ja oli vägagi skandinaaviapärane. Varem oli mul Soome kohta mingi ebameeldivam eelarvamus, nüüd aga võiks teinekordki nädalavahetusel sinna minna. Kui aega oleks...
Kool pole õieti veel alanudki ja tööl pole ka veel kuigi palju käinud, aga olen juba väsinud. Kõige rohkem vist väsitabki asjade klapitamine ja kontrollimine, ega siis lõpuks ikka ei kattu midagi. Ja siis avastamine, et kattubki, kuigi ei tohiks, ja üritamine neid kattuvusi likvideerida. Kahju, et niimoodi nii mõnestki toredast üritusest osavõtmine ära jääb. Ja mulle tegelikult ei meeldi see pidev rahmeldamine ja jooksmine ühest kohast teise ja siis jälle esimesse, siis hetkeks koju ja jälle teise, et siis pooleldi hommikul koju jõuda. Endale jääb tunne, et ma ei tea enam, mis on tehtud ja mille ma ikkagi unustasin, või on mingi uus asi tekkinud, mille tulekust ma tõmblemise tõttu teadlikki pole.
Aga tuletades endale meelde, et tegelikult ma ei pea mitte midagi tegema, et olen lihtsalt teinud sellised valikud, millega endale sellised kohustused võtnud, tundub elu kohe helgem. Ma ei mõtle ette, et ei saa ja ei jõua (kui siis ainult kellelegi kirjutades;P), vaid lihtsalt teen ja kui saan hakkama, on tore, aga kui ei saa, pole ka veel maailma lõpp. Alati saab ju pooleli jätta ja midagi muud teha (sh kuhugi mujale minna). Kas pole?:)
Aga nüüd lõpetan loba ja hakkan rühmatöö jaoks huvitavaid fakte otsima. Ja ehk ei jää poolelt sõnalt magama, sest õhtul on veel tööle vaja jõuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar