Elu tundub mõneks hetkeks päris kena. Esmaspäevast on mul ametlikult elukoht Tallinnas:) Südalinnas (Woodstockist natuke edasi, tulge külla!) ja just selline paras flatshare variant, nagu mulle meeldib. Et on parasjagu privaatsust, aga mitte ka päris omaette kuskil eraldatuses. Kusjuures, üheks korterinaabriks on saksa poiss Daniel, kes vahetub oktoobri keskel mingi teise välismaalase vastu (ja nii edasi). Teist kaaselanikku pole ma veel näinud, aga pidavat olema eesti tüdruk.
Pühapäeva öösel surfasin veits netis ja leidsin ühe äärmiselt põneva veinikoha tööpakkumise, mis pidavat ka tudengitele sobima. Saatsin siis CV. Ja esmaspäeva õhtul koolimajas luusides helises korraga telefon, mingi imeliku numbriga veel. Tuli välja, et kutsuti vestlusele. Teisipäeval käisin ära. Järgmisel nädalal lubati helistada, kas tahavad mind või ei. Ega ma väga ei looda, sest siuksesse kesklinna poppi kohta on kandideerijaid kindlasti igasuguseid kogemustega proffe ja mina ütlesin ausalt välja, et ega ma veel suurt midagi ei tea. Ja ega see pole ju tegelikult ainuke võimalus minu äsjatekkinud veinihuvi rakendada. Muide, eelmisest üürnikust on minu tuppa jäänud ka hunnik ajakirju, nende hulgas ka mingi veinieri, mida ma huviga lugema kavatsen hakata:)
Aa, kui ajas uuesti esmaspäeva hüpata, siis sai toa leidmine ka sisse õnnistatud. Vaese sakslase unerikkumise hinnaga vist, aga noh, elab üle:P Pealegi sai ühendatud minu veinihuvi, mõnus muusika ja jutuajamine pea hommikuni välja. Nii et esimene kokkupuude Danieliga sai kohe vabandustega läbi põimitud. Õnneks ta vist väga pahane polnud, aga see võis ka välismaalaslik viisakus olla. Ja siis ma unustasin veel oma hommikuse jogurtilusika ka pesemata kujul kraanikaussi (mina, kes ma olen nõudepesufriik!!), nii et jah, esmamulje on super:D Aga ega ma ei viitsi eriti põdeda ka. See on ju ometi Tallinn:P
Öölaulupeole jõudsin ka. Algus oli üllatavalt igav, vähemalt minu arvates. Kuskil kaheteist ajal hakkas õigemat muusikat tulema ja tekitas kaasalaulmishimu. Siis trügisime ka ekraanile lähemale (laulusõnu polnud just kuigi hea lugeda) ja pidevalt nihkudes lõpetasime viimaks lausa esimeses reas:) Lisaks nendele oma headuses tuntud lugudele märkasin, et Volkonski esitatud "Kuulake!" kõlas ikka väga väga võimsalt. Kas mulle ainult tundus nii või oligi see lugu Draamateatri "Julia" etendusest?
Hommikul bussijaamas sattusin hämmastava situatsiooni keskele. Just nimelt niimoodi sõnastatult. Istusin ühe pingirea peaaegu keskmisel toolil ja lugesin raamatut. Ülejäänud kohad olid vabad, nagu ka kogu vastasolev rida. Korraga tuli sisse üks seltskond (2 poissi ja 3 tüdrukut), mis paigutus väga kummaliselt minu ümber - üks tüdruk otse minu vastu, teised 2 kummalegi poole kõrvale ja poisid minu vastas istuva tüdruku kummalegi küljele. Mulle jäi selgusetuks, miks nad ei istunud lihtsalt kokku ühte punti. Mõne hetke jooksul sai selgeks, milleks selline paigutus vajalik oli: kolm tüdrukut hakkasid omavahel suhtlema viipekeeles. Aga ega see mind niivõrd ei üllatanudki. Nende suhtlus oli põimitud lisaks veel ka eesti ja vene keelega. Lihtsalt see tundus kuidagi nii üli-üli, kui piirideta, kompleksideta, inimlikud ja hoolivad nad üksteise suhtes olid. Nii ebareaalne oli istuda seal nende keskel ja "lugeda" oma raamatukest, justkui polekski mind päriselt kohal, vaid salajane kaamera filmiks neid nende endi teadmata. Nad ei lasnud end ümbrusest absoluutselt häirida, rääkisid mingist toimunud peost ja olid täpselt sellised nagu peakski. Vabad :) Ma pole varem sellist asja kuidagi nii selgelt tajunud. See oli väga hea tunne...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar