nälg

Ok, tunnistan üles - jah, olen küll väsinud. Võimalik, et see praeguseks juba unustatud uneeksperiment annab alles nüüd tunda, võimalik, et pärast kooli veel kaheksatunnised tööõhtud on minu jaoks liiga palju... Tunnen, et tahan rohkem kirjutada, joonistada, muusikat kuulata, üles ärgates lage jõllitada ja mõelda, kas või niisama kord päevas endale kiirustamata süüa teha ja ajalehte lugeda.
Mul on nälg teatri järele, isegi Estonia mängukava uurisin. On ju nii palju, mida tahaks näha-kuulda-tun(neta)da. Näiteks sellise või sellise põneva asja leidsin, aga neid tuleb veel kaua oodata.
Tunnen, et vaim vajab toitu. Ja hing ka. Ma ei teagi, kumb rohkem, nad on minu puhul vist suhteliselt ühes tükis. Eile öösel töölt tulles oli esimene reaktsioon lihtsalt kohe koos üleriietega teki alla vajuda, aga juba salli kaelast harutades oli selge, et ei, nii ei saa. Otsisin siis arvutist üles ühe sümpaatsete peategelastega filmi, mis aga osutus lihtsalt totralt etteaimatavaks ja naiivseks noortekaks, mis mu nälga kuidagi ei vähendanud. Nii et panin peale Everwoodi, suht lollikindel valik. Seal on ikka midagi sooja, siirast, reaalset ja inimlikku, aga nutma kahjuks ei ajanud.

Olen tüdinud sellest robotlikust automaatsusest, tulevikule orienteeritusest. Mõnda aega pidasin seda elementaarseks ja loomulikuks (ning ei tulnud selle pealegi, et seda robotlikkuseks vms nimetada), nüüd on sellest kuidagi sügavam mõte kadunud. Või on see liiga sügaval, et paari minutiga sinnani kohale jõuda... Järele on jäänud tuim rahmeldamine.
Kõike nagu lastaks vaid pooleldi teha, ainult pinnapealselt. Kõigega saab vaid hädapärast rahul olla, sest vastav olukord ei võimaldanud enam paremini teha. Kuigi jah, võimalik, et ilma aja-jõu piiranguteta ei saakski midagi tehtud või oleks tulem sama või kehvemgi kui niimoodi, aga vähemalt oleks siis tunne, et edasijõudmatuse põhjuseks on võimete piir (kuigi selle tõdemine on vist veelgi hullem..).


Kummaline on see, et tegelikult on mul tegevushetkedel ikka koguaeg lõbus ja hea olla olnud, nii koolis praktilistes tundides (kus ma üleklassiliste küsimuste korral isegi suud lahti tegema olen hakanud, mis peaks tõestama, et tunnen end vabalt ja mugavalt(või et mul on lihtsalt suva?)), loengutes oma paralleelide üle naerdes kui näiteks tööl klientidega lõõpides ja kaasöötajatega üksteise kallal nokkides(eile olid kõik kuidagi mõnusalt ühel lainel ka, nii et ma ei mäletagi muhedamat tööpäeva tegelikult). Mis ma petan iseennast siis või? Kumb see 'mina' ja kumb 'pettur' on sel juhul?