Mõtlesin eile varakult magama minna. Arvatavasti oleks raadiost mulle sel ajal isegi unejuttu lastud, kui otsida oleks viitsinud. Aga kuna üks Segav Faktor passis vales toas plärakasti ees, viskasin ma lihtsalt emme-issi voodile pikali ja vahtisin lage. Ei olnud igav, aga oma mõtted oleks mu hetkega masendanud, nii et otsisin endale tegevust. Jõudsin laelt raamaturiiulini. Kuigi see oli piisavalt kaugel, et mitte oma vesiste silmadega pealkirjadest tähti eristada, jäi üks uue välimusega valgekaaneline mulle silma. See, mille Silja sünnipäeva paiku sai. Võtsin ja sirvisin. Kaane peal oli osa jutust, lugesin läbi ja vaatasin edasi. Tuli välja, et kaanel oli esimese lehekülje tekst. Nüüd ma sain kohe ette keerata lehe number 4.. :)
Võib-olla oli asi selles, et mu pea oli parajalt tatti täis, aga mulle ei tundunudki see raamat nii lahmiv ja tuusav, kui autoriga kohtumisest jäänud eelarvamus ütles. Ma kujutan ette, et mingeid aineid tarbides oleks resultaat minu puhul umbes sarnane: vesised silmad, pidev aevastamine ja nuuskamist vajav nina, pearinglus, -valu ja kohatine virvendus silme ees. Päris sobiv konditsioon sellise raamatu lugemiseks, sest vastasel juhul oleksin ma võibolla tundnud end väga teemast (peategelasest) väljas olevana. Raamat oli päevikulik ja vabas vormis, piisavalt pingutust mittevajav lugemine. Nagu öised blogisissekanded, ainult rohkema ropendamisega. Aga eks mulgi tuleb siis karmimaid sõnu suust välja, kui sitt on olla vms. Elu õpetab:P Noh, igatahes selline raamat, mida lugedes vanatädikesed ahhetama oleks hakanud, kuid kokkuvõttes ei jäänud ka sellist pingutatud sõnakasutuse muljet. Ja eks ta sobitub hästi tänapäeva noorteromaaniks. Neil on kõigil mingi ühisosa. Kui võtta näiteks Hiram ja Sass Henno, kes tegelikult suurt sarnasust ei oma. Aga kõigil kolmel on ühisosa. Ja eks see tuleb vist noorusest. Noorena tundub mõttetu kirjutada midagi turvalist ja kena, see ei jääks ju silmagi. Kuigi tuhandete ühesuguste seas võiks just mõni helge idüllilisus erakordne ja täiskasvanulik paista.. Ja arvatavasti on lihtsam kirjutada maailmavalust, teha etteheiteid ühiskonnale, sh iseendale, iroonitseda, näidata, et elu on habras, sest kõik negatiivne jääb alati tugevamini mällu, kui positiivne, mille kirjeldamiseks meil isegi omadussõnu kordades vähem on.
Mulle meeldivad need lahtised juhtmeotsad, mida ise kokku sõimida tuleb, et vool jookseks ringis, aga samas pole see ka nii vajalik, et raamatu lõpus otse öeldaks, et sul õigus oli. Ja siis jääb selline mõnusalt üleolev maik suhu, et oh, äkki kõik lugejad ei taibanud seda ära, mida mina taipasin:) :P See kahe liini tegevuse lõpuks üheks sidumine on siuke tüüpiline holliwuudlik nõks, ma ütleks, et lihtne, aga efektiivne.
Ausalt öeldes pole 279 lehekülge minu jaoks üldsegi mitte ühe õhtu lugemine. Tegelikult ei piisaks vast nädalastki. Aga kuna jutt lippas suht järjest, siis ma otsustasin umbes veerandi peal, et loen siis juba lõpuni ära. Kui täna oleks kool olnud ja esimesse tundi pidanud kobima, siis oleks täpselt 2 ja 1/2 tundi magada saanud, aga mina ärkasin alles neljanda tunni lõpuks. Kuigi ega kooli olleski tavaliselt varem ei ärka.. :P Mõnus, et ega eriti kedagi ei huvita, kas ja kuna ma kooli lähen. Nagu ülikoolis;)
Eile saatis Pisi-Punga mulle mailile vastuse rootsi keele konsultatsioon kohta. Mis tuletas mu kaduma kippunud süümekatele meelde, et viimati olid eksamimaterjalid minu haardes neli-viis päeva tagasi.. Ja kurat, esmaspäev on ju .. kohe varsti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar