Wääää. Täna tahaks ma nutta. Ma poleks sellist tülpimust ja masendust oodanud. Mul on aega ainult nädal, et umbes 5 aasta taseme võrra targemaks saada, aga ma ei suuda absoluutselt õppimisega tegeleda, sest nii paha on olla. Tohutu nõrkus, nii et isegi klaviatuur ei taha esimese korraga kohe tähti sisse toksida. Ja täielik eneseusu kokkuvarisemine iga kord, kui ma õpetajaga rootsi keeles rääkima pean, pani mu ütlema, et ma ei taha enam enne eksamit konsultatsioonides käia, sest siis läheb tunne aina hullemaks ja aega jääb järjest vähemaks.
Fan!! Skit! Raisk, ma ei tea isegi, kas seda viimast sõna ikka nii kirjutatakse, aga vaevalt, et ma selle kasutamise eest lisapunkte saaks või midagi:P
Miks see kuradi aeg peab niimoodi venima, aga samas kuratlikult kiiresti lippama? Ma ei jõua midagi tehtud, samas tahaks kohutavalt, et kõik oleks ometi kord läbi. Ja lõplikult. Täielikult. Eluks ajaks. Ma tahan lõpupidu ja lõpetamist ja toda pidu ja kas või lolluseni alkoholi juua, et see kõik meelest läheks. Ma tahan Viljandisse, Pärnusse, Haapsallu, Saaremaale, Horvaatiasse, Tšehhi, Inglismaale, Prantsusmaale, ... Ma tahan lihtsalt maale maja lammutama, kartuleid muldama ja porgandeid rohima!
Ja ometi tean ma, et ma võiksin kogu selle jama põrgusse saata, sest inimesed ei pea mitte midagi tegema, ainult surema peame..slutligen (või slutligent?). Aga miks ma kurat siis ikkagi mässan sellega? Masohhism või lihtsalt mõttetus? Sest "nii vähe on ju veel jäänud, kannata ära!"? Shallallaa. On jah vähe jäänud. Miks ma siis peaks veel sellistele asjadele aega raiskama?!!
Sellistel hetkedel on ülirõõmustav kuulda, et su brorsa on nii kuradi tubli olnud, et emme-issi on homseks kooli mingile idiootsele vastuvõtule kutsutud. Kuradi nõme ikka, kui kõik ülejäänud sugulased omavad tunduvalt suuremaid vaimseid ressursse kui sina. - Ja ma räägin endaga. Ma pole ikka saanud lahti sellest sina vormist, mida kõik kirjandid-esseed keelavad. Aga millegipärast on just see vorm emotsionaalitsemiseks kõige sobivam.
Fy fan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar