Eile öösel sain filmi vaadatud. Ma millegipärast arvasin, et teine osa on ka siin, aga ju see jäi siis Londonisse. Esimene osa oli igatahes ootuspäraselt hea:)
Täna suutsin ma kapi otsast alla tuua kõik asjad, millest võiks vähegi kasu olla rootsi keelt õppides. Hunnik mingeid ajalehti, kust ma eelmisel suvel koomilisi kuulutusi lugesin (kas ma mitte pole neist ka kirjutanud..?), ja mingid õmblusajakirjad, kust saaks vist pigem lõpukleidi-ideid kui abi rootsi keeles, ports ühekrooniseid (laste)raamatuid, patakas sõnaraamatuid ja paar vestmikku ning lõpuks ka õpitud aasta(te) jooksul kogunenud materjalid. Aga kas ma jõudsin ka asja kallale asuda? Loomulikult mitte. See olen ju mina ometi! Urr.
Tänane trenn oli üllatavalt normaalne. Vist sellepärast, et tavalist treenerit ei olnud ja H&E andsid üldiseid näpunäiteid. Aga kas ma olen mingi eriline egomaniakk, kui ma leian, et oleks tore kui treener ka igaühele personaalselt tähelepanu pööraks? Sest mina tunnen küll, et terve selle aasta jooksul on arenenud ainult minu ülbus kõike üle nurga teha ja vastikustunne põhisammu vastu.
Tänase päeva tegu: sõitsin bussiga 2 peatust. Nagu mulle juba viimasel ajal kombeks on, ei augustanud ma jällegi piletit. Ja üllatus-üllatus, mis punane bussikene see turu juures seisis... Aga kiire reageerimine kriisiolukorras päästis mu häbist ja trahvist:D Kui buss seisma jäi, kargasin mina, ise kotist piletit haarates, augumasina juures oleva istme peale ja viimasel hetkel sain kägarduva pileti masinasse topitud. Kusjuures, tüdruk, kelle kõrvale ma potsatasin, augustas oma pileti sekund enne mind:P Ja kui kontroll meie piletid sobivaks tunnistas purskasime mõlemad naerma:D Nii et seekord vedas. Aga tegelikult on piletist kahju, sest ma tahtsin nagunii selles peatuses maha minna:P
Kuna Mõni sai pärjatud "Blocker of the Year" auhinnaga, siis läksin ma üksi Genialistide klubisse "Võõrast" vaatama. Mul oli eelarvamus, et ega Tanel Padar nagunii näidelda ei oska. Aga ma nüüd ausalt öeldes ei saagi öelda, kas mul oli õigus või ei, sest tema peamine tegevus oli suitsetamine, mis on talle nagunii loomuomane, mitte näitlemist vajav, ja natuke ka laulmine. Need paar lauset, mis ta ütlema pidi, olid sellised mittemidagiütlevad. Aga ma soovitan, et kui kellelgi on kohutav tahtmine minna Kohtla-Järvele, siis vaadaku seda filmi. Võin peaaegu pea anda, et siis enam ei ole. Üldjoontes on selliseid filme jube palju tehtud ja ega midagi otseselt ei üllatanud ega vaimustanud, aga tõi kuidagi lähemale. Turgatas meelde, milline turvaline ja väike maailm see on, kus mina elan, samas kui ühte tillukesse Eestisse mahub ära ka hoopis teistsugune. Aga ma ei saa aru, kust tuleb inimestel see geen, mis tahab nendele sitta keerata, kelle elu on parem kui enda oma..? Et kui oled oma elu kapitaalselt tuksi keeranud ja midagi enam parandada ei ole võimalik, siis tee viimnegi, et ka teiste elu halb oleks. Kui mina ei saa (hästi) elada, siis ei tohi ka teised saada, nii jah? Näiteks nagu ühes asjade käigu versioonis selles filmis "/-torge- /Tere tulemast HIV-iliste sekka!"
Say goodbye to the world you thought you lived in.. Mul polegi enam ammu laulusõnadeseostatus välja löönud:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar