Mind on tabanud mingi trennihaigus. Võib-olla on see palavast. Et kui nagunii isegi mitte midagi tehes nii palav on, et läbi liguned, siis miks mitte midagi teha:P
Eile õhtul oli toas kuidagi tüütu ja halb õhkkond. Siis mõtlesin, et võiks välja minna. Ja läksingi. Jooksma. Mis on minu puhul üsna ime. Eriti palju küll ei jõudnud, aga esimese korra kohta, mis loodetavasti jälle viimaseks ei jää, polnudki väga hull. Ja minu vahemaade mõõtmised lähevad alati kohutavalt täppi, nii et ma ei hakka parem huupi pakkumagi.
Täna tegin jalutamises rajarekordi. Annelinnast koju 42 minutiga, 18+12+12. Keskmine 12 tundus liiga aeglane, nii et seda rekordit annab veel parandada. Ja kui ehk järgmine kord ka marsruuti muuta, mägesid vähemaks võtta jms, siis saab kiiremini ka. Või kui joostes minna..aga seda ma ei viitsiks. Ja see on vist ka rekord, et ma läksin jala kohale, ligunesin trennis quickstepitades ja valsitades, ja siis lippasin koju ka jalgsi. Aaa, minnes tuli raamatukogus ka veel neljandale korrusele ronida, mis ei tundunudki täna nii eriti suur pingutus.
Muidu on tunne jube värskendav, ainult kannad on ebardlikest jalatsitest, mis pole eriti sporditegemiseks mõeldud, villis, ja nii sääre kui reielihased suht pinges, nii et trennis oli laskumistega omaette nali. Uus seljakott oli kas kuidagi vildakas või mingi muu veaga, nii et vasak sang hõõrus käe punaseks. Aga eks ma pean teinekord nööridest paremini reguleerima. Mulle meeldivad need klõksud, mis kõhu peal ja lõua all kinni saab panna, et kott seljas ringi ei logiseks:P
Igatahes jah, sellistele asjadele raiskan mina aega:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar