Jälle üks minu inimvaenulikkuse näide. Vaatasin eile doksaadet "Teismelised isad" ja ausalt öeldes mind hakkab juba närvi ajama selline suhtumine, et nemad on kuidagi kannatajad. Igalpool eksponeeritakse mingeid dressipükstes ja nokamütsidega tolguseid, kes ei viitsi endale tööd otsida ja vigisevad, kui nad ei saa koos sõpradega ennast täis kaanida või suitsu tõmmata vms. Milleks ja kellele sellised filmid? Kas mul peaks neist kahju olema või? Vot ei ole, kohe üldse ei ole! Nemad ei ole kannatajad, nad on lihtsalt tõeliselt mõtlemisvõimetud ja vastutustundetud idioodid! Ja siis räägivad ise, millised heategijad nad on, et tüdruku ja lapse juurest jalga ei lasnud!
Selliste filmide õige sihtgrupp ei istu neljapäeva õhtuti kella üheksa paiku kodus, et vaadata ETV'd! Ja kui ka vaataks, siis suhtumisega "No, raisk, ei vedand tollel jobul, aga ega mul küll nii sitasti ei lähe" ja on edasi samasugused edasi. Käivad taovad jalgpalli, lennutavad rõvedaid sõnu ja rögastavad bussipeatused täis. Rõvedad kaagid, kes on harjunud mitte midagi kasulikku tegema ja ainuke töö, mida nad on võimelised tegema, on prügi korjamine, aga selle ajal vinguvad ka, et tahaks ikka teleka ees lösutada ja möla vahtida. Kusjuures, filmis oli juttu kolmest alaealisest paarist, kellel on äsja laps sündinud. Ühte neist praktiliselt ei näidatudki, sest ta oli ainuke, kes vähegi täiskasvanulikkust üles näidata suutis ja neist kolmest kõige normaalsema mulje jättis. Ju siis arvas filmi tegija, et jobude tattninade näitamine mõjub vaatajatele rohkem ja normaalsust on igav vaadata. Ja see ongi nõme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar