Tänane tööpäev oli üle ootuste pingeline. Mõnele oleks tahtnud kohe sitasti öelda! Aga samas, mõnega tekib kuidagi rohkem kokkukuuluvustunnet rasketel aegadel:) Nii et kokkuvõttes astusin kell 3 naerdes uksest välja, ei teagi, kas sellepärast, et lõpuks minema sain, või et midagi naljakat oli.. Ma loodan, et nad ei unustanud nüüd jälle(tavaliselt läheb kõigil meelest ära, sest seda pole kuskil prinditud paberilipikul kirjas:P) seda kohvi Keithile(st kokale) kööki saata, sest noh, ta on tõepoolest ainuke, kes endast 100% peab andma, töötadest 10 tundi päevas ilma puhkepäevadeta (ja praktiliselt ilma pausideta), nii et on vähemalt kohvigi ära teeninud. Kummaline on see, et keegi ei saa aru, et kui Keith otsustab töölt lahkuda, siis on selle kohaga lõpp kah..

Oleks mul 35 tuhhi taskus ja see kuulutus ikka saadaval, lendaksin ära Etioopiasse..;)