Eile läksin kinno filmi "Away from her" vaatama. Ma ei tea, kas see oli lihtsalt väga kurb film või viimane piisk mu karikasse, igatahes ma üldiselt ei oota, et hea film ometi ära lõpeks, et ma välja nutma minna saaks... Aga noh, ei jõudnud nii kaua vastu pidada.
Üldse kuradi imelik õhtu. Iga päev ei tule tuju end kesköö paiku säästuka parkimisplatsile kõva häälega välja elama minna...
Täna oli tööl nukker olla. Ja kuigi koju tulles oli ilm nii soe (hommikul aga kraapisid onud autoakendelt jääkirmet), et läksin suvekleidi ja varbavaheplätudega prügikasti järele, ei muutnud see meeleolus suurt midagi. Kuidagi siuke tunne, et viimnegi motivatsioon võeti ära. Mis kasu on üldse millegi hästi tegemisest, kui see midagi ei loe?! Aga teisest küljest tuleb nüüd see vaikne kättemaksuperiood (kogu maailmale, mitte ainult neile), mitte kuigi vägivaldne, aga loodetavasti sihikindel. Uus taktika tööl: kõik pausid venitan pikemaks ja võtan soovitavalt sel ajal kui kõige kiirem on, tööle saabun hiljem, lahkun varem, ajan kõigi vähegi tuttavatega juttu, koristan õhtuti vaid siis korralikult, kui järgmisel hommikul ise tööl pean olema, kui keegi teine on, peidan kõik teelusikad ja klaasid (jms mida hommikuti ettemõtlematute poolt kunagi jäetud pole) ära, kassasse jätan ainult 50-eurosed ja nii edasi.. Õeluseuss:P Aga mulle ei meeldi ebaõiglus. Ja kui muu ei aita, siis tuleb omakohus appi võtta. Kuigi jah, ausalt öeldes oleks praegu kõige õigem hetk uus töö otsida ja/või lihtsalt tulema tulla.
Lähen nüüd jooksma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar