Täna oli ärgates päike aknas sillerdamas, nii et viskasin kohe riided selga ja ei lasnud end kauaks mõtlema jääda, sest nagu teada, ei viitsi ma end sel juhul üldse liikvele lükata. Võtsin oma raamatu, tegin tassi teed ja mõned võileivad ning läksin "Inimeste parki" hommikust sööma. Täna oli see tõesti suht inimesi täis. Leidsin ühe vaba pingi ja potsatasin kogu kaadervärgiga istuma.

Igasuguseid inimesi läks mööda. Kaks naist väikeste lastega, üks laps muutis suunda ja tuli minu poole ja jäi vaatama, kuni emme teda siis tagant lükkas, et edasi liiguks. Paari sammu pärast jäi jälle seisma ja pööras ümber, ei tea, miks ma talle küll nii põnev vaatepilt olin... Mõne aja pärast läks üks mustanahaline mees mööda ja küsis välgumihklit, mida mul talle laenata ei olnud. Tiiruga tagasi jõudes küsis, et kas võib muga juttu ajama tulla. Väikeste asukohamuutustega küll, aga jutuajamise lõpetasime pärast kella seitset.. Ma sain teada, mida mu nime umbkaudne häädlus (kirjapildiga soulard, u'l on katus ka) prantsuse keeles tähendab:P

Asjalikud asjad jäid ikka tegemata. Homme tööle tagasi.