miski

Vahepeal viskab üle. Iseenda suhtumine eriti. Ma tean ju küll, et mitte sittagi ei muutu, kui ma ise midagi ette ei võta. Aga ikkagi. Ja asukohal pole ka suurt tähtsust ses suhtes, vähemalt endise ja praeguse sarnasust arvestades.

Tänane äratus oli põnev. Montse helistas kell 10.17 töölt. Tuli välja, et Aisling olla rosterit rohkem muutnud kui mulle teada oli. Mina arvasin, et minu jaoks muutus ainult see, et reede asemel on vaba neljapäev, aga kolmapäevase 12-4 töötamise asemel olin kirjas 10st 6.30ni. Ja kõige meeldivam külg selle juures veel, et pärast 3 jäin jälle üksi, sest Montse lõpetas ja Sue, kes pidi 5ni olema, oli jälle nii rivist väljas, et pidi koju minema. Kõige suurematel hädahetkedel tuli turvamees Ger, kes tänase puhul tahma-otsmik oli(nagu ka paljud teised;), cappuccinosid 13.dasse lauda viima:D Aga ma tahaks näha, kuidas need, kes korduvalt mu kiirkõnni üle nalja on heitnud, sellistes olukordades hakkama saaksid...
Muide, lihavõttevärgiga seoses... Eile olevat vastlapäev olnud. Ma magasin maha. Kuradi ignorant. Mitte et ma siin kelgutama oleks saanud minna või midagi, aga noh. Kuigi isegi siinsed religioossete traditsioonidega kodanikud avastasid eile õhtul, et "täna oli pannkoogipäev, ja meil ei olnudki pannkooke menüüs!", nii et.. Aga ühele lollile eesti lapsele, kes usunditest ega usupühade tähtsusest ja tähendustest midagi ei jaga, on kummaline vaadata, et mõni inimene tellib alguses kartulipudru pardilihavorstidega, aga kui meelde tuleb, et liha ei tohi süüa, siis vahetab selle kala vastu välja (kala läks täna üldse rekordiliselt). Kuigi see vorstijuhtum näitab ka päris kenasti, et kogu värk on ikka rohkem 'moe pärast', mitte ei tule kuskilt enda sügavast tundmusest.

Tunnen end ülima antisotsiaalina. Külmapühadel kätte harjunud rutiin voodi-töö-voodi stiilis jätkub.
Tunnen, et ma pole ei liha ega kala.
Eile töölt tulles tabasin end mõtlemast, et ma sobin juba päris hästi sellesse stereotüüpse suurlinna inimese kategooriasse - tuleb pimedas töölt, ühes käes papptops teega, teine käsi kapuutsi tuule käest enda võimusesse kiskumas, kotis töölt kaasa pätsatud küpsetised, mida distsiplineerimatu S. tee kõrvale näsida kavatseb (jälle vahepealse jääaja teene, muide), kui koju jõudes oma kalli klõbiseva kaaslase sisse lülitab ja mittemillegitegemisse süveneb. Ja seda tavaliselt u kella kolmeni, kui viimane mõistusepiisake ütleb, et peaks tuttu minema. Laiskus on nii halvav, et vetsu ka ei viitsiks minna. Elu nagu filmis. Ei oskagi kohe, kas peaks nüüd kurvastama või rõõmustama..
Üks ämblik jalutas just mu voodi peal ringi. Ei tea, kust ta küll siia sai. Aga igatahes, õhtuämblik peaks õnneämblik olema. Aga kas see tähendab, et kui ma ta kogemata eemale tõsta üritades natuke lömmi litsun, siis just väga suur õnn kaela ei saja..?

Ja ma ei mõista, miks see netiühendus täna nii olematu on! On, ei ole, viskab sisse, kukutab välja..Mis kurat?!! Ja isegi tuult pole kuulda!

Hää küll, hakkan nüüd ikka veel minu valduses oleva audioraamatu 5dat cd'd kuulama. Eile juba korra kuulasin seda, aga ärkasin poole viie paiku ja avastasin, et küünal ikka veel põleb... Ehk siis, et olen viiest cd'st u pooleteise võrra sisu haarata suutnud. Kui mõnda lõiku üle kuulan, siis kohati tulevad üksikud laused tuttavad ette:p Näiteks teemaarendus, et tuleks 'väikselt mõelda', sest 'suurelt mõeldes' on kõik asjad ikka nii halvasti - sõjad, looduskatastroofid, näljahädad jms, väikselt mõtlemise näiteid ma ei mäleta:P, aga need olid sellised lihtsad ühe inimese helged hetked - a la mõnusalt võhmale võttev tennisetrenn või ilus tüdruk bussis vastu naeratamas.
Lähen teen oma väikese rõõmu(irooniliselt on seekordse nimi 'Death by Chocolate') kõrvale teed.

Oma jätkuvas enesekesksuses ei tasu lootagi, et ma vabandaks sellise pudrujakapsalise teksti pärast(millest aru saamisega mul endalgi raskusi on).

Tadaa.