Sarah kolis täna välja:( Olime just viimasel ajal rohkem vestlema hakanud ja ühiseid teemasid leidnud.. Ju vist sellepärast, et tema tundis end veits depressiivsena ja vajas mingit muutust (talle tundus see maja liiga külm ja tume ja ta leidis mingi üliõpilaselamu toa kohe kooli lähedal, nii et...) ja mina tunnen ka juba mõnda aega, et ma ei liigu edasi vaid seisan paigal. Aga minu puhul on vaja suuremat muutust kui ainult tuba (ma saaks nüüd natuke suuremasse tuppa kolida, aga mulle ei istu tolle toa planeering, ainuke väärtus on, et tolles küljes on päike, aga minu tuba on külm ja pime) või maja.
Nii me siis sattusimegi kõik muutustest rääkima ja arutama, kes mida plaanib ja mis ootustega midagi teha tahab. Perekondadest, ühiskonna survest, riikide erinevatest süsteemidest (näit med. kindlustus, maksud, ID dokumentide reeglid jms), iseenda tekitatud survest, keelekonfliktidest, huvikonfliktidest. Mind kummitab ikka kõige rohkem aeg. See 'asi' mida pole olemas, mida ma kunagi tajuda pole osanud. Mulle rõhutatakse pidevalt, et ah, sa oled nii noor, sul on aega otsustada ja maailma avastada ja ringi vaadata. Ja teisest küljest tuleb vastu see eestlaslik sund olla arukas inimne ja minna kooli ja saada endale elukutse ja olla korralik kodanik(mees, maja, auto, koer, laps jms käivad siia hulka). Nüüd siis viidi mind jälle mitmeplaanilisema mõlemiseni tagasi. Et kuigi ma ei ole siin päris oma kohta leidnud, ei tähenda see veel, et ma peaks kohe otse koju tagasi minema. Ei tähenda see, et ma ei võiks seda leida kusagil mujalt. Et maailm ei ole suletud, isegi kui ma ei oska parasjagu vajalikku keelt. Vähemalt lukus ei ole, kui ka lihtsalt suletud on. Ja kui tahta, saab lihtsalt linki vajutada ja uksest sisse minna. Aga selleks tuleb teha otsuseid ja tahtmist ka välja näidata..

Ja Palma de Malloca pidi aprillis külm olema. Isegi kui kraadid on üle 20, mis mu meelest päris piisav on, siis pidavat tuuline ja jahe olema.. Nii et njah.. tuleb edasi vaadata.