Tänane film oli Sudaani põgenikest. Paarile üksikule anti võimalus kõigi võimaluste maale (e siis Ameerikasse ikka) lennata ja näidati siis, kuidas nad õppisid lambilülitit, vetsupotti ja kõike meile elementaarset kasutama. Väikestviisi kultuurišokk vist neile:P Aga nad said hakkama. Kuna neil oli eesmärk, mille nimel kolmel töökohal rabada ja ülikoolis käia ja ... Ja nüüd jõuan jälle selle enesekeskse punktini, et sain taaskord aru, et ma olen vist kõige motivatsioonivaesem ja sihipäratum inimene maamunal. Elu on vist ikka nii kuradi lihtne, kui on olemas üksainus kindel eesmärk, mille poole püüelda. Ei aita see ekslemine ja otsimine midagi, ju see on mul loomupärane ja väljaravimatu, et ma ei suuda lihtsalt mingi suvalise asja kasuks otsustada ja ennast petta, et ma sellega rahuldun.

Kavatsen end veel mõnda aega petta, et mu praegune motivatsioonipuudus tuleneb sellest külmusest, millega ei taha kuidagi end teki alt välja vedada, kui just karjuvat põhjust pole. Äkki need õlimehed homme ikkagi tulevad lõpuks..