Mu viimastel nädalatel süvenenud depressiivsem meeleolu ja "mismaomatulevikugapealehakkan"- teema jõudis täna sinnani, et:

1. mul on kahju, et mul pole võimalik kuhugi üleookeaniriiki lennata, kus ma oma emakeeles elada saaksin, sest olgugi, et olen võimeline elementaarsel tasandil inglise keeles hakkama saama, jääb see minu puhul alati teiseks keeleks
(õigemini ma lihtsalt natuke kadestan neid, kellel on see võimalus);

2. kui Euroopas oleks riik, kus saaks inglise keeles hakkama ja kus oleks SOE ja VALGE, siis läheksin ma otsejoones sinna(mis ei tähenda, et mulle tegelikult siin ei meeldiks, aga erinevus Eestist pole väga kontrastne);

3. kui mult igal sammul igasuguseid pabereid, sertifikaate, tõendeid, avaldusi ja ankeetide täitmisi ning igasugust muud bürokraatilist sitta ei tahetaks, ei vinguks ma pooltki nii palju (või oleks need vähemalt arusaadavalt kirjutatud siis!) ja võiksin mõelda teises keeles tõsisema elu üritamise peale;

4. kui ma plaanin veel natuke aega oma võimalused avatud hoida, siis tuleks ära teha rahvusvahelised keeletestid (ühes prooviülesandes oli küsimus "How do you say "that's mine" __ Spanish? Ja variandid : by, in, on, with. Mina hakkasin mõtlema, et peaks Monica, Montse või Paco käest küsima:P See viib ka järgmise punktini), kuigi mu arvamus oma teise keele tugevusest pole kuigi kõrge ja arvatavasti ka testide tulemused mitte;

5. maailma laiendamise mõttes oleks äärmiselt otstarbekas ära õppida uus keel, milleks võiks olla hispaania keel, kuna see tekitaks võimaluse paikneda Euroopa soojades piirkondades, aga ka väljaspool Euroopat.. (aga kuna see oleks järjestuses hullem kui teine keel, siis.. :S)

Ja üldse... miks "päris elus" arenemine kuidagi akadeemilisele arenemisele kaasa ei võiks aidata? Kuigi see probleem on vist ainult minul.. Normaalselt peaks see ju käsikäes toimuma.
Tunnen, et mõnes mõttes olen ma ikka samas punktis, kus aasta, kaks ja 5,5 aastat tagasi. Et 'kõik see' ei loe mitte midagi..
Et ma ei saa lahti sellest akadeemilise tasandi vajadusest, kuigi pool minust võitleb kogu aeg selle vastu.

Ühesõnaga. Ma ei tea ikka midagi. Ja mida enam ma tean, et ma midagi ei tea, seda enam ma tunnen, et ükskõik, mida ma ette ei plaani võtta, hakkama ma sellega nagunii ei saa ja kas ongi üldse mõtet siis üritada?

"Mis kasu on enda ette läbikukkunuks tunnistamisest?" Teoreetiliselt ma nõustun, et ei mingit. Aga praktiliselt rakendades tundub see kõigi teiste inimeste kohta paremini sobivat kui minu kohta.

Blääblääblää.