Ütlen kõige suurema uudise esimesena ära siis: ütlesin täna managerile, et ma tahan töölt ära minna! Et annan nüüd selle nädalase notice'i. Ta vastas: "Ahah ok". No selge siis. Ma olin vist väga vajalik neile:P
Aga harjutamisega (see pole mitte esimene kord mul töölt ära tulla ju:P) läheb tunne iga korraga paremaks. Täna näiteks irvitasin-muigasin terve kodutee, et see nii lihtne oli:) Süümekaid ei ole (või Abrast lahkumise nadolidjumuvastukenadjaminaolennüüdniialatu-tunnet). Isegi hea meel, et otsustasin täna öelda, mitte reedel-laupäeval, sest nüüd nad peavad järgmiseks neljapäevaks kellegi leidma, kes oleks võimeline end laupäeval käbedasti liigutama, ja mina olen sel ajal VABA!:D
Eile käis John üüriraha korjamas, siis ütlesin talle ka, et see on minu viimane üür, et kolin kuu lõpus välja ja sõidan koju tagasi. (Ja eile käisin ka juuksuris ja maksuametis ära. Kui lihtsalt ette võtta, siis käib enamus asju ju tsiuhti!:) Juuksur oli totter, mingit vahet pole. Maksuametist öeldi, et mul ei peaks kuidagi praegu suurem maks jooksma, et teevad korda. Äkki juhtub ime ja ma saan kõik jamad sirgeks triigitud enne ärasõitu!
Ainult kuidagi hirmuäratavalt lähedal tundub kojuminek nüüd. Tööl Ash küsis, et kas ma juba ootan, et koju saaks. Mulle polnud veel midagi kohale jõudnud, enne tahan siin veel palju asju ära teha ja nende planeerimisega pole ma veel üldse tegelenud, nii et ei osanud talle esiti midagi kosta. Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis... Mis ma seal tegema hakkan? Kes mind seal ikka näha tahab/ootab? Kõigil oma elu ilusti, saavad kõik minuta hakkama. Ja nüüd ma trügin vahele... Avastasin paar päeva tagasi täiesti juhuslikult ühe inimese blogi, kellega ma hästi natuke isegi suhelnud olen. Ja sealt leidsin sellise lõigu:
One year ago I was preparing myself to leave Estonia, to leave my hometown Tartu in search of knowledge, experience, friendship, happiness and myself. And I found everything I had hoped for. Now I am back and still adjusting to my old life. I make no longer part of certain things: my apartment is no longer my home, my friends haven't shared everything therefore I feel them a bit far. It's me who has to find a place in their lives.. Oh well, I'll manage, like always. I just need some time and peace of mind. And all that hurry of recent days: university, documents, family, friends, e-mails, msn, skype, apartement, hobbies??? Can I handle ...
Väikeste variatsioonidega, aga muidu hakkab ka minu puhul kehtima.
Muide, kui nüüd nostalgitseda, siis täpselt kuus kuud tagasi oli mu viimane õhtu kodumaa pinnal, enne kui paariks nädalaks Londonisse (ja sealt edasi siia) platseerusin. Kusjuures, 4.oktoober, mis mustas kirjas lennupiletilt vastu vahib, oli ka neljapäev. Aeg tõesti lähebki jube kiiresti.
Oih, ma ei tea, miks, aga mul oli tunne, et täna on kolmapäev ja 3.aprill... aga ei olegi:P Nii et viimasel lõigu võib tegelt ära kustutada..
NB! Soetasin endale äsja lennupileti 27.aprilliks väljumisega Shannonist(06.20) Riiga(saabub 11.30).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar