Eile käisime Cliffs of Moherit vaatamas - päris võimas. Kummaline, et mina sinna oma viimasel päeval jõudsin, tavaliselt on see üks esimesi kohti, kuhu turistid lähevad. Aga noh, mõned kohad jäid üldsegi lõpuks nägemata, nii et ...
Koju jõudes olin päris kutu. Kuskil üheteist paiku kukkusin ära, kuigi oli plaanis veel pidu kaema minna ja õue paar asja ära visata. Aga mis teha. Täna pole tunne kuigi palju parem. Ärkasin nagu naksti ilma alarmita jälle enne kaheksat üles ja pillun viimast kraami vastavalt kas prügikasti või kohvrisse. Tuba on imelikult elutu ja kõle, isegi oma väiksuses. Aga imelik, et täna pole mul külm. Ja esimest korda tundub, et vaade mu aknast paistvale roosades õites sireli moodi puule ja võilillelisele murule on päris armas. Ka siin on kevad.
Kuidagi alenderlik meeleolu on.

Ja raamat jäi ka pooleli. Pean tagasi viima. Jõudsin leheküljele 73. Esimene lugu sai läbi, teisest 4 lehekülge. Vaevalt ingliskeelset versiooni Eestis kuskil vedeleb, eestikeelsest rääkimata. Pealegi ma ei tahaks tõlkest tõlgitud raamatut lugeda. Aga see selleks.

Varsti näeme.