ussikesed

"Kahvlis" näidatakse mingit narkomaani Ida-Virumaalt (ega ma ainult oletan, et sealt) ja minul lõi välja samasugune tunne nagu üht varasemat sissekannet kirjutades. Ma ei mäleta, mis ma tookord kirjutasin, nii et ei hakka seekord väga pikalt jahuma, kui pool nagunii kordub ka, aga ikka tõsiselt vihastab juba selliste inimeste eksponeerimine ohvritena. Mis hea pärast peaksid kõik neid aitama, kui nemad tekitavad kõigile ainult kannatusi ja probleeme, nagu neid niigi vähe oleks. "Mõelge ka nende eest, kes veel ise mõelda ei oska," ütles Võrno loo lõpetuseks. No, kurat, mida minu mõtlemine neile aitab? Ega nad sellepärast süstla otsast ära ei tule! Kõik idioodid, kes oma elu ära rikuvad(ma mõtlen ikka kapitaalselt perse keeramist) ja siis hädaldavad, et halb on, tuleks maha lasta! Ja ilma naljata. Tee, mis sa teed, aga vastuta ka siis ja ära vingu.
Oh, mulle jõudis praegu kohale, et enesetapud on ikka väga tänuväärt asjad - pole nii palju fakdap-inimesi, kelle eest ühiskond hoolitsema peab, ja samas ei pea nad ise ka ägisema ja piinlema oma sitase elu käes. (Njah, kirjandi ajaks loodan ebatsensuursed väljendid kontrolli alla saada:P) Aga ses mõttes ongi enesetapjad nagu natuke kõrgem kiht, et nad (minu eelduste kohaselt) mõtlevad ka, aga need jobud, kellest praegu jutt käib, lihtsalt ..head sõna ei ole. Lihtsalt ei mõtle.
Rikutud elu, isepuhastuv süsteem e. enesetapp, uue ussikesena sündimine - lausa ideaalne:) Mitte et ma usuks uuestisündi. Aga samas ei saa ka kindlalt uskuda, et see võimatu on.

Jah, olen kalgi südamega mõrd. Eks see asi, mis kirja sai (just enesetapjate osas), ei saanud päris nii, nagu ma silmas pidasin, aga enam-vähem sarnaselt. Ma mõtlen just seda, et inimesed peaksid ise aru saama, millal on ületatud piir elamisväärse ja elamisväärtusetu/väärsusetu/vääritu/midagi neljandat vahel, ja siis ise loobuma. Nüüd hakkan ma juba jõudma sinnani, et kui mul jalg maha lõigataks, siis laseks ma enda maha. Ja kui ma prille peaks kandma, siis oleks liiga ebamugav elada. Ja nii edasi. Aga jah, umbes nii ongi.

Ühesõnaga, mina pole vist üks nendest, kes Ophelia ja Jussi kuhugi kalmistu piiridest väljapoole mataks. Pigem need vastikud, kes teiste kiusuks või lihtsalt argusest ootavad ja ootavad ja ootavad ja ootavad ja lõpuks saavad kirikuaeda maetud, vaatamata sellele, et ootamine ei pruukinud eriti erineda surnu olemisest.

Ohmisteema. Tänaseks aitab.