teisipäev, aprill 10, 2007

põhi

Endagi üllatuseks käisin ma eile ujumas. Ja veel vabatahtlikult. Mina, kes ma vaevalt veepinnal püsin ning trikoosid, kloori haisu ja ebasanitaarseid ühispesuruume vihkan... Kokkuvõttes polnudki nii hull, kui ma ette kartsin. Ja paras kogus trenni selleks nädalaks. Kui võtta võrdluseks see onu, kes juba ammu enne meid seal sulistas ja täiesti peatusteta ainult paarsada basseinipikkust järjest ujus, siis jääb minu hingeldades läbitud üks basseinipikkus muidugi väga nõrgaks, aga mulle piisas sellestki, et kõik lihased valusaks jääksid. Paar korda tõmbasid jalad krampi, aga vähemalt jõudsin elusalt ja enam-vähem tervelt koju tagasi. Ma tean küll, et pole väga tervislik jalutada märja peaga tugevas tuules ja koju jõudes jäätist süüa, eriti kui endal kurk valutab ja varsti on vaja kirjandit kirjutada, aga mis sinna parata, kui laiskus nõnda suur, et mütsi tooma ei viitsi minna, ja tahtejõud nii väike..

Kui ma õhtul emmele naljaga pooleks rääkisin, et oleks pidanud tema tutvusi ära kasutama ja Raja tänavalt mingi dokumendi taotlema, et kirjandile lisaaega või eritingimusi saada, siis ta muutus päris murelikuks ja küsis, et miks ma seda alles nüüd räägin:P Tore on, et mõni asja veel tõsisemalt võtab kui mina:) Ma ikka üritan koguaeg ennast veenda, et tegelikult on absoluutselt ükskõik, kuidas see kirjand läheb (kõik üle 20 punkti will do) ja et see number ei muuda mu elus mitte midagi, aga ausalt öeldes on see juba päris keeruline, kui igast kanalist koguaeg eriliselt rõhutatakse, et "vaata, et sa haigeks ei jää ja ilusti välja puhkad", "Teie klassi keskmine tulemus peaks lennu kõrgeim tulema", "isegi reaalid kirjutavad üheksakümnele punktile" ja üldse see punktide lugemine. Ega tegelikult ei loe üldse muu kui punktisumma, sest seda kirjandit ei näe nagunii enam keegi, et saaks ise hinnata, kas oli hea või halb, ja siis hakatakse mõttes inimesi liigitama gruppidesse alla 80 või 90 ja üle selle, ja siis eraldi ports sajaseid. Aga kõige rohkem ootan ma ikka seda aega, kui hakatakse uudishimutsedes pinnima, kui palju punkte keegi sai:S Jah, mind huvitab ka, kas see või teine inimene määrati punktide järgi jälle minust paremaks või ei ja kas need "nagunii sajased" inimesed saavadki oma sada punkti, aga ma tõesti loodan, et mingit tulemuste lekkimist ei toimu. Ma pigem eelistan seda, et mina ei saa teiste tulemusi teada, kui et kõik teavad minu tulemust. Ma ei taha neid küsimusi, et "kas sa olid haige, et sul nii halvast läks" jms :S

Mõne aja pärast algab tutiaktus. Me saame omale roosad tutid. - see oli igasuguse emotsiooni ja hinnalguta lause, sest ma ei oska siiani poolt võtta, kas roosad tutid on valgetest paremad või vastupidi. Mu meelest on see nii väike ja tähtsusetu asi, et pole mõtet isegi vaidlusele ega hääletamisele aega raisata. Pealegi on kogu lennu pilt niivõrd kribu, et sealt on raske nägusidki eristada, mis siis veel tutikestest rääkida. Aga ehk värvilised tutid jätavad mingid tillukesed rõõmsamad laigud, mis muudavad pildi veidi ebaakadeemilisemaks:)

Kommentaare ei ole: