Inka tunnis oli jälle suulise eksami arutamine käsil. Monoloogi-järgsed küsimused olid väga toredad. "Who is you favourite actor?" - "..(silence).." :P Ja siis keegi kusagil kobisemas, et ütle kas või "I haven't thought about it but ...blabla". Jee rait, ma ei tea ühegi näileja nime, ega Eestis asuvaid teatreid ega midagi! Ma lihtsalt ei ütle SELLISTELE! Ma ausalt öeldes polnud varem arugi saanud, et mul on mingid kindlad põhimõtted sisse kodeeritud, aga kui ma selles vaikuses istusin ja sundisin ennast ükskõik mida ütlema, siis ma lihtsalt ei saanud! :) Ma ei saa ennast mingi hinde või õpetaja silmis maine säilitamise pärast maha müüa. Kui ma ei saa öelda seda, mida ma tegelikult tahaksin, siis ei hakka ma ka mingit hädapärast varianti ütlema lihtsalt sellepärast, et kõik mingit suvalist jahumist ootavad. No vabandust, Dvinjaninov on peaaegu kõige ebaloomulikum eesti meesnäitleja!! Räägitakse jah, et sisu ei loe midagi, et lihtsalt räägi midagi, ja tuleb välja, et pea kõigile teistele see vist ongi ebaoluline, sest nemad saavad nii, aga mina ei saa lihtsalt ütlemise pärast midagi öelda! Kui mul tõesti on vaja midagi tähtsat öelda, eks ma siis ütlen ka. Ja eks ma eksamil pean ju nagunii ennast maha müüma. Aga siis vähemalt ainult üks kord, ilma pika harjutamiseta ja väiksema hulga kritiseerivalt jõllitavate inimeste pilgu all.
Pärast tuli kodus ka sellest juttu ja vend soovitas järgmine kord öelda "I hate all Estonian actors, and actresses are even worse, Jim Carrey is THE best and only actor ever!". Tagantjärele tundub kogu kupatus mulle lauskoomiline:D Ja õpetaja altkulmu lootusetust väljendav näoilme ajas juba siis muigama:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar