Ma hakkan nüüd jälle oma paha tuju siin välja elama. Sest kuhu mujale mul seda ikka elada on.. Ma olen viimased vähemalt neli tundi oodanud, et arvutisse saaks, aga üks topakas pani mingi ülipika ja üliaeglase asja DVDle kirjutama ja see lõpetas alles nüüd (samal ajal midagi muud teha ei saanud). Ja sellised idiootsused lihtsalt ajavad kohutavalt närvi! Urrrr. Kurat, kas inimesel pole nii palju mõtlemisvõimet, et see ööseks jätta?!
Eile või üleeile oli mingi dokfilm kummalistest foobiatest - inimesed kardavad banaane ja põlvi ja herneid ja... Mina avastasin, et mul on tekkimas foobia rongide vastu. Õigemini on mul iga kord raudtee ülekäiku ületades kartus, et ma ei pane tähele, kust rong tuleb, ja et ta sõidab mulle otsa. Samas ei saa ma ennast sundida ootama, kuni tõkkepuu üles tõstetakse ja pole enam ohtu rongi alla jääda. Nii et ma tavaliselt lihtsalt jooksen üle raudtee ja viibutan muudkui pead vaheldumisi vasakule ja paremale, et ikka kindel olla, et midagi minu poole ei suundu, tegelikult ainult lootes, et ehk täna mul veab.
Kooli jaoks titapilte otsides leidsin vanu tantsimise pilte ka. Näiteks ühe grupipildi "Mõmmiku" aegadest, kus leidus igasuguseid inimesi, näiteks praegune paralleelklassiõde ja mõned tuttava tuttava tuttavad jne. Ja täiesti juhuslikult nägin ma eile Rimis seda onu, kes tol ajal mu treener oli (miskipärast ei mäleta ma teda teisiti kui "Lepiku-vanamees"). Ausalt öeldes poleks ma arvanudki, et ta veel elus on, sest ta oli juba siis, kui mina neljane olin, päris vana. Huvitav, kas ma oleks ta siis ka ära tundnud, kui poleks just hiljuti seda pilti näinud..
Kas see tüdimus ja pidev torssis olek läheb millalgi juba mööda ka? Nädala pärast? Kuu pärast? Oh, kuu ja ühe päeva pärast algab minu rootsistamine:) Mis asi see on, et ma olen hakanud mõtlema ainult kuupäevades? Kujutan täiesti reaalselt ette, mida ma teen täpselt kuu ja kahe pärast, ja mäletan ka seda, mida tegin täpselt aasta tagasi eile, täna ja homme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar