proov nr1

Nonii, Tallinnast tagasi. Elus küll, aga kas ka terve, see on kaheldav. Marsruut Riigikogu-Niguliste-Mac-kondamine-KUMU-etendus sai läbitud ja lõpuks kollitas tappev väsimus.

• Riigikogu polnud üllatav. Giidil oli nn Manfredi sündroom. Ruuduline ja kirju vaip ei sobi sama toa põrandat katma, ükskõik, mis ajalooline traditsioon ühte neist nõuaks. Istungisaalis on pressi rõdu ilma igasuguse piirdeta, nii et mõni väga endast välja aetud ajakirjanik võiks suure ähmiga alumistele kaela hüpata küll. Iseasi on see, kas ta ka pihta saaks, sest neid on seal vist suht hõredalt. Kuna täna oli parasjagu istungivaba nädal, siis jalutasid väga üksikud maja peal ringi, mõnel lapsed kaasas.
  
• Niguliste oli see-eest täitsa tore. Giidiks oli väga suurte teadmistega muhedajutuline onu, kes suutis isegi minule selgeks teha, mis asja need pildid seal Notke kappaltaril endast kujutasid. "Surmatantsu" me ninaga katsuda ei saanud;) Ja mind huvitab ka täitsa, milline geomeetriline kujund must saanud oleks, kui ma tolle pooletonnise lühtri alla oleksin jäänud.
• McDonald's jäi oma kohale ka pärast meie lahkumist ja midagi "Etomajoomesto!"-laadset ka ei toimunud, erinevalt Venemaa Maci-käigust. Märksõnad: Regina, kandik, prügikast, personaalteenindus:P
• Lihtsalt kondamise ajal me eriti kaugele ei jõudnudki. Ja ainuke koht, kuhu oli konkreetne plaan minna, oli ka maha põlenud. Ilma naljata kahjuks. Kui kusagi leidub infot Aia tänava teepoe põlengu kohta, siis ma oleks ka sellest huvitatud. Ma ju alles (loe: umbes aasta tagasi:P) käisin seal, kuidas seal siis nüüd söehunnik saab olla?
• KUMU oli tõesti moodne muuseum. Isegi minusugusel "kunstiajaloolasel" oli suht huvitav, ainult et häirivaks asjaoluks kujunes see, et Eestis on nii vähe kunstnikke, et suurem enamus nimedest on Beieri tunnis läbi jooksnud ja see annab neile kuidagi veits teistsuguse kõla. Aga kui mult küsitaks, kes mu lemmikkunstnik on, siis... Nii ei saa ju vastata!! Täna nähtust meeldis mulle vist kõige rohkem see päid täis kakofooniline ruum, milles ka silmapaistvalt peenejooneline Viiding oma lugu jutustas. Ausalt öeldes on mul halb harjumus mitte märgata, kes on tööde autorid, nii et ma ei tea, kes neid Pariisi vaateid tegi, mida mu fotokas punnis täis on. Aa, ja muuseumi poes oli lisaks tavapärastele raamatutele-kaartidele üllatavalt huvitavaid vidinaid leida - näiteks piparmündi huulevõie või väiksemõõdulises pudelis vein, millel KUMU peale kirjutatud. 2,5 tundi on täitsa paras aeg, et kõike näha, aga kiire kõnniga liikudes.
• Last ja ühtlasi ka least oli Krahli "Faust". Ma ei teagi kuidas seda asja nimetada, mida seal 45 minti kuulda-näha sai.. Igatahes mina ei kannata nii suurt müra. Ja kõik need ülejäänud põhjendused. Ühesõnaga mulle ei istunud ja hiljem tuli välja, et ma siiski polnudki ainuke kuri-paha, kes julges ka midagi mittekiitvat öelda. Aga mis see ikka loeb. S***: "Meie klassile meeldis." Jah, igas asjas annab väikesi kordaminekuid ja leidlikke lahendusi näha, aga kui neid ainult paar on, siis ei kõiguta see üldmuljet.
  

Njah, paberil olen ma natukenegi targem. Aga nii lolli juttu pole ma juba päris tükk aega ajanud kui tagasiteel bussis. Vabandust sõnareostuse pärast:( Aga kui keegi mul vait ei käse olla, siis ma räägingi kui väsimuse (ja kõige muu) debiilsus välja lööb.

Unelee.