See on tõeliselt kole laul. Ja teksti polegi rohkem kui need kolm sõna, aga kuidagi suured sõnad on. Ja kummitama hakkab koheselt. Pärast laulatust me siis laulsime (või noh, ümisesime) seda Pauluse kiriku ees bussipeatuses. Kellelegi ei meeldinud, aga kõigil jäi kummitama.. Ja nostalgiajuttude ja pilkavate ennustuste (a la Who's next?) taustaks ta jäigi.
Mul on tunne, et keegi kuskil üritab järjepidevalt mind mu väikesest turvalisest maailmast välja süüa. Ma olen nagu mulli sees. Seebimullibeebi? :P Nagu selles reklaamis..Activia või miski. Ja mull läheb plõksti katki kui laps maha kukkunud pulgakommi suhu paneb. Minu mull on vist tugevam. Või äkki ta muutubki nende atentaatide järel just iga korraga sitkemaks? Ma punnin visalt vastu, kui mind tahetakse "suureks" teha. Ma tean, et pole võimalik kunagi täis kasvada (kes kurat on mingi adekvaatse mõõdupuu valmis meisterdanud, et võiks öelda, milline see täis mõõt on?), aga ma ei taha, et ma pean täiskasvanuna käituma! Ja liiga liiga paljud intsidendid annavad märku, et just seda ma peaksin.. Oeh, see mulli näide oli vist valepidine. Tegelikult on vist asi sama lihtne nagu õhupalli puhumine. Ja kui keegi veel natuke minu õhupalli puhub, siis käib vist küll pauk...
See oli vist kõige egoistlikum vaade, mis üldse võimalik on. Tegelikult on mul tema üle tõeliselt hea meel. Ta trügib välja sellest maailmast, kuhu ta määrati. Rääkigu teised, mis tahavad. Mina usun küll.
NB! Kes suudab kokku lugeda, mitu korda ma kasutasin sõna "vist", saab minu käest viie. Sama kasutu kui koolis, aga motiveeriv, eksole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar