Viimane võimalus enne sunnismaisust minema pääseda lõppes eile Riias. Tundus mõnus ja turvaline. Aga ei midagi üllatavat. Mõnikord mulle tundub, et pole vahet, kas olla Tallinnas, Riias, Londonis või hoopis teisel pool maakera. Üldjoontes on ju kõik sama, mis sest, et väikese erinevusega. Jah, näiteks arhitektuur on natuke teistsugune, inimesed (ükskõik, kui ka lihtsalt teist värvi), räägitav keel arusaamatu ja kasvõi poes müüdavad piimatooted võõrad. Aga asi ongi selles, et kõik on lihtsalt võõras, harjumatu. Ja kui harjuda, siis on lihtsalt teadmine, et teistmoodi. Aga mitte parem ega halvem. Harjumatu vastandsõna.
"Kui laps midagi tahab, siis viskub ta põrandale pikali, et oma tahtmist saada. Täiskasvanu aga on harjunud loobuma." (J.Tätte "Meeletu")
Kas pole need tegelikult mitte kaks kõige hullemat, need harjumine ja loobumine?
Ma ei tea, kas see on jälle mingi ilma halluse mõju või midagi, aga igatahes palun vabandust mu melanhoolsuse pärast. Ma jõuan iga natukese aja tagant etappi "vahet pole". Mõnikord on see vaid väga pealiskaudne tähelepanek, mõnikord täiesti aukukiskuv. Ma ei oska isegi öelda, milline täna on. Ja kui ma juba siin olen, siis võtame jälle üles selle teema, et kas inimesed on asendamatud või asendatavad. Selge see, et kaht täiesti ühesugust inimest pole olemas. Ses mõttes on inimesed eranditult asendamatud. Aga kui mõelda, et tegelikult ei ole mitte ealeski võimalik teada saada, mis oleks toimunud, kui selle inimese asemel oleks hoopis too ja tolle asemel keegi kolmas. Ja ei saa teada, kas oleks olnud parem või halvem. Jälle lihtsalt teistmoodi. Ja kui keegi kaob, siis on tohutult valus ainult sellele mõeldes. Ja sellest on kahju. On kahju sellest, et mitte mõeldes (st kui ei mõtle) pole valus. Ja on kahju, et inimese mälu on nii lühike. Et saab mäletada vaid üksikuid kilde või seda tunnet, mis kunagi oli. Jäävad meelde märksõnad, mis sa inimese kohta paika panid aja jooksul, mil teda tundsid. Aga kui sõnade tähendus muutub? Kasvõi ainult sinu jaoks. Sest mälestused hajuvad ja muutuvad ajas ja kustuvad ja jääb mingi mull. "Tunnen, et mäletan, aga mul on kahju, sest ei tule meelde"-mull. On kahju, et isegi siis, kui kõige lähedasemad pereliikmed lõplikult lehvitavad, saab edasi elada ja unustada. Ka kõige tähtsamad inimesed hajuvad mälus ja kaheksa kuu möödudes, kuigi juba varem, on alles vaid nii vähe, mis tõestaks aastakümnetepikkust olemasolu. On kurb inimese automaatsest pealiskaudsusest. Meelde jääb see, mida korduvalt meenutatakse. Aga see, mida meenutatakse oleneb sellest, mida kunagi tähele pandi ja üldse salvestati. Ja kas ma ikka oskasin näiteks kümme aastat tagasi näha seda, mida ma täna tahaksin mäletada?
Rääkida saab ainult sellest, mida tunned. Tegelikult ei tunta peale enda mitte midagi/kedagi, ja tihti isegi mitte iseennast. Või on kindel, et ei tunta isegi iseennast, lihtsalt arvatakse end tundvat? Siis miks pole me kõik hoopis vait?
Liiga valus on rääkida endast. Kergem on rääkida umbisikuliselt või suvalisest "sinast". Anna andeks, et ma olen liiga nõrk. Ma ei tea, kas see on õige või vale, see on lihtsalt see, mida ma parasjagu mõtlesin. Varjamata ja valetamata. Sest selleks olen ma liiga nõrk.
Kas sellepärast, et kõige kallimad "asjad" on kaduvad, kogutaksegi asju, millel tegelikku tähtsust pole?
Isegi kui väljas ei saja, võib sees ikkagi sadada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar