Kuigi ma olen hetkel magamajäämise äärel ja pole veel õhtugi, ütleks ma, et täna oli päris hea päev. Kuigi jah,.. kui mul oleks to do-list, siis ei saaks sealt vist midagi maha tõmmata. Kui siis "Nukumaja" ehk. Mulle isegi meeldis. Vähemalt oli tegelastes mingit arengut näha. "Kas sa pole siis kunagi õnnelik olnud? - Ei, ainult lõbus." Aga see polnud siiski see, mis paneb ütlema, et hea päev oli.
Tänase päeva mõnusaimad hetked olid väikesed jutuajamised:) Nostalgiline vahetund enne inglise keelt, kus tuli juttu lapsepõlve huvialadest ja meie esimestest kokkupuudetest arvutitega.
Kirjanduse tund, kus me neljakesi rääkisime kõigest muust kui sellest, mida ülejäänud klass igavuse käes piineldes tähelepanelikult jälgida üritas. Ja minule andis see kindlasti palju rohkem kui kellegi oma-arust-targa hüpoteesid teemal "Mis oli Josef K. kuritegu Kafka "Protsessis"?". Kui kirjanik kirjutas oma teose ilma, et oleks maininud tegelase kuritegu, siis võiks teda niigi palju austada ja mitte oma hüpoteese esitada nagu oleksid need teaduslikult tõestatud või veel hullem - kirjaniku enda sõnad. Mina oskan ka lugeda raamatu lõpus olevaid analüüse, mis on koostatud kirjaniku eluloo põhjal tehtud oletusi ritta seades ja lihtsalt oma arvamust avaldades! Ja kui "õppimiskallakuga" kooli humanitaarabituriendid on nii taibukad, et seda puhta kullana võtavad, siis on mul tunne, et mõtlemisvõimet jagati vist sel ajal, kui mõned inimesed parasjagu selliste analüüside lugemisega liiga hõivatud olid.. Ja kas väärtustele, elule ja sellele, mida sellega tulevikus teha, hakatakse tõsiselt mõtlema alles siis, kui üks õpetaja juhib tähelepanu sellele, et kas ikka tasub end ohverdada selleks, et olla ühel alal professionaalne spetsialist? Aga sellised on meie tulevased tippjuristid, -poliitikud, -arstid ja lihtsalt tuntud tegelased.
Kolmas mõnus jutuajamine oli köögilaua taga vennaga. Mul jäi isegi mulje, et ta vist peaaegu et sai aru, mis ma mõtlesin:D Vähemalt ta tõesti kuulas. Ja seda ei juhtu just tihti. Teema oli ikka inimeste käitumise põhjused, (eba)õiglus, emotsioonide ja mõtlemise erinevate väljenduste (näiteks naermise) nüansid ja nende valestimõistmine ja ka kõik sinnakanti sobituv, mis mul pidevalt peas keerleb.
Kas mul on ainult tunne või olengi mina see, kes viimasel ajal vahetpidamata patrab? Paariinimeselistes seltskondades. Ja naljakas on see, et kui ma neil nn oma teemadel räägin, siis vehin ma tunduvalt rohkem kätega kui meie ülitublid väitlejad, kes oma agressiivsete-intensiivsete kõnede ajal auditooriumile üldtuntud vaatepunkte peale suruda üritavad. Ma loodan, et ma ei jäta sellist muljet nagu nemad, sest see pole kohe üldse üldse nii mõeldud!! Aga millegipärast on mul tunne, et kui keegi minust üldse aru saab, siis ikka valesti.
Ja sellepärast ma satungi kohati väga hasarti..
Rääkimine on vahel kasulik ka:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar