"Meeletu" ei olnud see minu meeletu :( Mitte see, mis ta kunagi teatris oli. Millegipärast on alati nii, et kui film tehakse raamatu või etenduse järgi, mida ma varem lugenud/näinud olen, jäetakse filmist välja kõik "minu nüansid". Ju siis olid need väikesed detailid Nüganeni meelest piisavalt väheväärtuslikud ja ebaolulised, et neid lühikesse filmiversiooni mahutada. (Etendus oli tõesti tunduvalt pikem.)
"Meeletu" puhul oli väga tähtis kontakt publikuga, vahetu suhtlemine ja see, kuidas teatris kõik pausid vaikust kandsid. Filmis oli vaikus tühi. Teatris tuli kogu see usuvärk ja kopsimine kuidagi loomulikult ja (tragi)koomiliselt, filmis topitult. Teatris oli Tüdruk salapärane brünett, kes näitas end vaid poolpimedas ja ütles kelmikalt "Eks vaatame, kuidas kujuneb". Filmis jättis Tüdruk maigu kommertslikkuse taotlemisest. Teatris jättis üldse kogu kupatus siira ja eheda mulje, filmis näis pigem totra ja kohati ülepingutatuna. Aga vähemalt Simmuli põlevate silmadega fanaatiku nägu oli "see õige". Ja minu jaoks oli pluss ka see, et nn külarahvas oli suures osas tõesti võõraste nägudega.
Ootused ja lootused rikuvad palju ilusat ära. (Kuigi ma arvan, et seekord ei olnud need liiga kõrged ja minu hinnang kuidagi liiga kriitiline.) Laul "Kolme musketäri" muusikalis ütles: "Me elu on seiklus, me elu on võitlus, me elu on näitemäng. Me elu on ootus, me elu on lootus, et maha jääb meistki jälg." See hakkab alati kummitama, kui ootus ja lootus ühes lauses koos esinevad..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar