Glöm inte nycklarna!

Ma ei tahaks kuidagi eesti keeles midagi kirjutada tegelikult.. Mis mõttega ma siin siis üldse olen?:P Nii et te saate vaid natukese eesti keeles ja ma kirjutan kuskile enda jaoks muus keeles:)
Pealegi, palju polekski ju rääkida, või noh, neist põhiasjadest poleks. Muust (ehk siis tühistest võiks vist lõpmatuseni.. Aga igatahes, kellel kiire on, siis töö- ja elukoha staatus on hetkel siin läänerindel muutuseta - ja edasi lugeda pole vaja!
Täna käisin igalpool linnas ja hoidsin silmad lahti. Jagasin mõned cv'd laiali ja nagu Murphy seadusena tuli mul alati umbes 20 meetrit hiljem ette, et peaks igaks juhuks kirja panema, kus ma just käisin:P Sest nagu paljude asjade puhul on välja tulnud, siis mälu on mul selline ebakindel koostisosa... Ühes kohas küsis nähtavalt-kuuldavalt välismaalasest klienditeenindaja, et kust ma pärit olen, ja pärast vastamist tuli mul automaatküsimus, et kust ta ise pärit on.. Pärast mõtlesin, et see on vist paras paux pas, sest ta tundus siuke pooleldi ülemuselaadne tegelane olevat.. Aga, well, we'll see!
Aa, tegelikult, veel enne seda, kui linna läksin, tegelesin põhjalikult netis uurimise-kirjutamise-saatmisega. Kui mõnelpool kirjutatakse juurde, et ühendust võetakse vaid sobilike kandidaatidega, siis neis kohtades, kuhu ma oma cv'sid saatsin ja mille jaoks kaaskirju vorpida vihtusin, seda juures polnud, nii et eks ma ootama jäängi:P Leidsin päris põnevaid kohti, ja esialgu oma latti madalamale ei lase (st vaid täiskohaga, kesklinnas, need, kes kuulutavad, et neil kedagi vajatakse, kelle juurde ma oma olematute oskute-kogemustega enam-vähem sobiksin, ja kes meeldivad tunduvad;P). Nii kaua kui latti on võimalik veel mõne taseme võrra liigutada, pole ehk meeleheitel ka minuni asja. Aga kui nüüd ütleme reede õhtuks kippu ega kõppu pole, tuleb taktikat tõsiselt muuta. Sest noh, sähke! Ja mina va immigrantinna (või kõlaks immigrantlanna paremini?:P), häh.
Kusjuures, kummaline on see, et ma ei tunne end üldse turistina [kuigi ma teistele kindlasti sellise mulje jätan, kui absoluutselt kõiki silte akendel lugeda tahan ja kõigi kohtade ja tänavate nimesid jms meelde jätta üritan (mitte et see välja paistaks või õnnestuks:P)] Kuigi ma (vaatamata eelmise aasta viispäevakule ikka veel!!) linna ei tunne, lähen sinna, kuhu jalad veavad (ja nii kaua, kui veavad..). Mulle lihtsalt tundub, et niimoodi võib kogemata midagi toredat juhtuda:) Nagu ma täna jalutades ja kotist midagi otsides korra seisma jäin, ja enne edasiminekut üles maja poole vaadates nägin, et see oli see G.B.Shaw maja, mida ma eelmisel korral paaniliselt (ei noh, mitte ka päris seda) üles leida üritasin:P Ei tasu ikka kunagi oma lisamaterjalides olevaid aadresse tõe pähe võtta, S.! Eriti Dublinis vist. Muide, vahakujude näitus on praegu Trinity College'i lähedal Bank of Irelandi peahoonega ühes tükis olevas (või päris samas?) majas. Igatahes, kui ma sellelt ringilaiendusjalutuskäigult (ehk siis põhja-lõuna suunal kanalini) tagasi jõudmas olin, siis sattus mulle tee peal üks Concern'i-tüdruk ette (esimene, kes mind peatada on üritanud seekord - laisad, kuramus:P). Ma jõudsin järjekordselt selleni, et oma aeglusega ei saaks ma elu sees siukest tööd teha. Samas tekitas ta jälle minus street fundraisingu huvi. Ja mul jooksis isegi pärast temaga rääkimist peast läbi rida retoorilisi küsimusi, mis tekivad paratamatult, kui kesklinnas kõndides iga paari minuti tagant tuleb keegi küsima, et ega ma talle raha ei saaks anda, või kuskil seina ääres oma räpase Starbucksi-topsiga istub, jalge ees silt, kuhu kirjutatud, et ta on kodutu ja... Kui esimese küsija peale, kellel sülelaps kaasas oli (jah, ma tean küll, et mõned kasutavadki selliseid trikke, aga miks ma peaksin esimese asjana kohe seda mõtlema?), murdusin, siis edaspidi on aidanud mõtlemine, et põhimõtteliselt pole välistatud ka see, et ma ise varsti kodutu oleks.
Oh, jah, nii palju siis sellest "natukesest".. ma kohe oskan mõnesse detaili kinni jääda. Ja päeva naelani pole üldse veel jõudnud. Pärast pikemat tuuri tulin koju, sirutasin oma tuikavaid säärelihaseid, vaatasin, et ega see väike tibutamine mind ära ei sulata, ja mõtlesin, et läheks nüüd natuke teises suunas ka. Btw, oma mõnusad papud, mis vist ealeski ühtegi jalga hõõruma ei saaks hakata, aga kahjuks tallast juba hõredaks kõnnitud olid, viskasin ma täna ära. Asenduspapud ei tohiks ka kõige hullemad olla, arvestades, et käisin nendega täna päev otsa ilma sokkideta:) Uksest välja saades (ja täna ei tulnudki seda brasiilia (ma vaid oletan, tõesti) vanatädi, kes mulle eile portugali keeles üritas seletada, et toda rohelist nuppu tuleb vajutada, mida ma tegelikult juba korduvalt ka teinud olin, lihtsalt sel väraval läheb reageerimiseks üle 3 sekundi ja selle aja peale olen ma teda mõlemat pidi sikutada jõudnud, arvates, et ta on ikka veel kinni:P) tuli meelde, et kuna selle "räägitud" korteri vaatamine enne reedel ei toimu, siis võiks ju seni muid vaadata. Ja kuna üks pidi mul siin 5 minuti raadiuses asuva park-väljaku juures/ääres olema, siis helistasin. Algul vastu ei võetud, nii et jäin veel mingit plakatit uurima ja leidsin endale 3.juuliks loodetavasti lõbusat ja vahelduseks ka kultuursemat tegevust:) Siis helistati tagasi. Ja kuna nime järgi oleks võinud see helistaja ükskõik kust pärit olla, sh ka eestlane, siis võttis muhelema, kui itaalia aktsent mulle seletas, et "tule jah vaatama praegu, me oleme kodus". Maja number pidi olema 35. Jalutasin tänava lõpuni, viimane maja oli 33. Olin puzzled. Üks 33 väravast sissesõitja tundis muret, ja seletas siis, et 35 on vist lihtsalt üks pool sellest samast majast, aga silti pole väljas. Uskusin. Fonolukk ainult urises. Aga olin väravast sees. Siis tuli välisuks. Järgmise fonolukuga. Ja see ainult urises. Tagatipuks ei funkand ta siis üldse, kui värav parasjagu liikumises oli. Ja kuna ma olin ju väravast niisama sisse saanud, siis kuidas ülemised peaksidki teadma, et ma järgmise ukse taga olen, eksole. Aga not so fast;) Siis üks (ma arvan, et jällegi brasiillane) mees, kes lapsega hoovis oli, vaatas, et ma kuidagi abitult seal jändan ja uuris, et mis lahti. Ja siis lasi mu, küll natuke ebalevalt, aga siiski, uksest sisse ja ütles, et 51 peaks 2 korrusel olema. Nonii.. Sõitsin teisele. Jalutasin kaheosalise pika koridori läbi. Ja viimane oli loomulikult 50!:P Nii. Siis läksin kolmandale, seal oli 51. Tundus imelik kuidagi. Ei tahtnud koputada (kella vist polnudki). Helistasin. Mõtlesin öelda, et olen ukse taga. Ei võetud vastu. Koputasin. Ei olnud itaallane. Aga ikka üks meist, immigrantidest. Ei tahtnud oma korterit näidata... Ei olnud maja nr 35!:D Seletas siis, kus see õige maja asub. Ja selle asemel, et öelda lihtsalt üle tee ja väljaku teiselt küljelt sissepääsuga, seletas ta seda nii, et ma oleksin vabalt täpselt vastupidisest kohast toda otsima läinud. Aga eriti tore oli see, et välja saades pidi igal sammul võti kaasas olema, nii et ma poleks teisiti välja saanudki, kui ta poleks minuga koos alla tulnud. Ja siis sai juba viibata. Huuh! Siis helistas itaallane tagasi. Ma siis naersin, et ma juba käisin ühe korteri juures. Ta ütles, et ta tuleb alla ukse juurde, et tal on must jacket. Pöörasin ümber nurga ja trepil seisis mingi kurja oleku ja musta jakiga mees. Aga siis tuli uksest muhe väike musta t-särgiga itaallane:P Selle ajaga kui me labürint-koridoridest läbi ja korterini jõudsime, oli mul juba kahju, et tema ongi see, kes endale asendajat otsib.. Korteris elab 5 inimest (kui nüüd mõtlema hakkan, siis miskipärast oli tegelt nagu 6 kohta ju.. või kelle ma ära unustasin? või kelle nemad ära unustasid?:P) - seesama itaallane, läpakaga prantslane, kitarriga hiinlane, õlleklaasiga poolakas ja he's-never-here brasiillane. (Mul tuli praegu seda rida vaadates meelde, kuidas me esimesel Dub'is käimisel S. ja Dan'iga International Bar'is istusime ja S.'ga omavahel mingi eestikeelse kommentaari vahetasime, mispeale D. küsis, kas see oli kuidagi halvustav, aga ei, sõna poolakas lihtsalt kõlab ka täiesti neutraalselt öeldes teiste -lane rahvuste seas halvustavalt!) Kõik poisid. Korter oli ok ja tundus parajalt tsill, eriti see elutuba, mis kohe laiutas seal:D Ainuke jama on selles, et välja kolides peab ise endale asendaja leidma, et deposiit tagasi saada. Ja ma kahtlen, et ma viitsiks sellega tegelema hakata, kui septembris nagunii kõik asjad ühel ajal on. Ajasime seal siis veits täiesti sundimatut juttu (khmm, mis mul küll viga on?) ja ma ütlesin itaallasele, et ma siis näiteks homme õhtul helistan. (Rihtisin nii, et saaks enne selle "räägitud" korteri ka ära näha. Mul oli millegipärast päev otsa neljapäeva tunne.. ;P Eks ma siis homme helistan vist ikkagi, ja ütlen, et jääb ära. Sest kui ka see "räägitud" peaks ära langema, siis on paar võimalust veel.) Ja kui uksest välja hakkasin minema, nägin sellel suurt silti "GLÖM INTE NYCKLARNA!*" :) Aga itaallane ütles mu küsimuse peale, et tema ajal seal rootslasi pole olnud. Praeguses korteris tuleb uks enda järel võtmega kinni keerata, nii et vaatan alati varakult, kus mul see võti nüüd asubki. Aga neil on järelikult snepperlukk;)

Kuramus, peaks kella vist 2 tundi taha keerama. Niimoodi jõuab B. veel enne töölt koju kui mina omadega valmis saan! Aga noh, S., kui "Raadio" igav tundub, siis eks sa loe aga "Minu Iirimaad":P

(*rootsi k. Ära võtmeid unusta!)