käidud

Tulin koolist. Päris naljakas oli. Direktor tuli kohe küsima, et kuidas läheb ja mis plaanid edasiseks on. Suhtumine oli üllatavalt positiivne, kuigi ma ei näe põhjust, miks ta mind üldse mäletamagi peaks. Hiljem tuli ka õppealajuhataja rääkima - siis kui ta mitme korra vaatamise järel aru oli saanud, kes ma selline olen:P Suhtumine oli küll samuti positiivne, kuid teema tüüris kuidagi materiaalses ja asises suunas, nii et kohtumine direktoriga jättis mulle igatahes inimlikuma ja hingestatuma mulje. Kuna see oli siiski ainult üheksandike ja esimesse klassi minejate aktus, polnud asjaga mitteseotud õppetajaid platsis ning sain niisama "mängu" jälgida.
Esimese klassi lapsed olid ikka väga tublid, et kogu selle kõnede ja laulude-luuletuste joru vastu pidasid! Seda polnud iseenesest üldsegi palju, kuid arvestades seda, et nublud ei jälginud sellest mitte sõnagi, suutsid nad siiski kohal istuda ja mitte üleliia niheleda.
Neil kästi hästi meelde jätta selle üheksandiku nägu, kellega käsikäes nad aulasse tulid. Võimatu! Mina mäletan oma esimest koolipäeva ainult piltide järgi. Kuigi jah, minu mälu pole just kõige etem eeskujuks võtta...
Huvitav oli jälgida üheksandike reaktsioone oma klassikaaslaste esinemiste või direktori "See on teie viimane 1.septembri aktus siin!"- kõne ajal. Mõtlesin tagasi oma ajale. Mul on tunne, et ma mäletan mõnd üksikut tunnet, ja et ma kartsin alati ja kõike. Mõnikord tahaks, et saaks uuesti selle aja jäbi mängida, sest nüüd ma teaksin mängureegleid ja ei kardaks eksida. Oleksin teistega võrdne(, kuigi tookord ei teadnud ka nemad, mis ees ootab). Ei põeks nii kohutavalt iga öeldud sõna pärast või selle pärast, kuidas ma teistele kas või saali sisenedes paistan. See pole ju üldse oluline! Ja võõrale, kes ei tea, milline on klassi kõige targem, populaarsem või andekam inimene, tunduvad kõik ühtmoodi võõrad, eelarvamusevabad. Ja esimesed arvamused tekivad neil siis, kui ise end pidevalt mingisse grupeeringusse suunata, ebakindlate hulka.
Nüüd on mul tunne, et ma olen hakanud pihta saama, kuidas mäng nimega "Elu" käib ja võin täringut veeretada, ilma et enne numbri välja otsiks.