Ei mäleta, millal ja millest ma viimati kirjutasin. Ja ega vahepeal pole suurt midagi juhtunudki.

Seekordne Leigo oli toredam kui eelmine. Parasjagu vähe rahvast, kes õgida tahtsid, ning mõnus muusika, mida töö kõrvalt isegi kuulata sai. Ja seltskond oli ka vist ägedam kui eelmisel korral. (Seekord olid praktiliselt kõik uued näod - ju oli eelmine laupäev paljudele veits liiast.) Hea tunne tekib, kui mõne inimesega jätkub juttu kauaks ja tuleb välja, et me oleme tegelenud samade asjadega, tundnud samu inimesi ja käinud samades kohtades:) Ja ülejäänud inimesed arvavad, et me tulimegi koos tööle, ning imestavad, kui kuulevad, et tegelikult me alles samal hommikupoolikul esimest korda kohtusime.

Leigolt ära minnes mängisime soomlastele taksot ja seejärel maandusime vahepeatusena ka Sangastes, kus ma Silva pubi ees äärekivil oma meile vaatasin. Njaa, kaks kummalist pakkumist. Eks näis, mis neist edasi saab, aga vaevalt, et midagi saab. Ühe puhul peaksin ma juba homme asju pakkima hakkama, et reedel kohal olla. Kuradi nõme on, et igasugused lootused ja ootused ja säravad ideed tekivad juba enne seda, kui ma tulevase elukohalinna asukohtagi tean..

Nii ma siis tegin pühapäeval ligi 150 liitrit õunamahla ja ketrasin samal ajal peas igasuguseid unistavaid plaane. Ja puhkepausidel toksisin oma oranžide näppudega läpakasse valmis kaks pikka ingliskeelset kirja, millest ühte ei saanud teatud põhjustel äragi saata, nagu täna selgus. Aga vähemalt tuli mulle meelde, et "Sufficient" pole just kõige õigem sõna minu keeleoskuse kirjeldamiseks ja need pakutavad kursused kuluksid vägagi ära. Ja ühtegi lapsesõbralikku pilti pole minust ka kunagi tehtud..

Ja uni kuluks ka väga ära. Täna oleksin autos sõites ka magama jäänud, kui mind aeg-ajalt kõnetatud poleks.

Ausalt öeldes pole mul ju ei tuju, jõudu ega juttu, et midagi kirjutada. Pole nagu õigupoolest toimunudki midagi, mida jäädvustada tahaksin. Nii et lähen ootan jälle ühte unenägu, mis mul väikeste variatsioonidega, aga põhisüžeelt samana teist korda külas käis.