Mulle tundub mõnikord, et mul on midagi viga. Kuidas on võimalik, et kõik mu plaanid, mis kellestki teisest sõltuvad, langevad ära? Mõni napilt enne algust, mõni juba kuid varem, aga lõpptulemus on alati sama. See hakkab juba ajapikku koomiliseks muutuma.
Tegelikult on imelik, et olen sellistel puhkudel kaotanud nn suured emotsioonid (armastusest pealkirjade tsiteerimise vastu ütlen, et "olen väsinud vihkamast" ja raevu sattumast, ei imesta nii tihti inimeste lolluse ja ebaõigluse üle), alles on vaid õrn pettumustunne, millega olen harjunud harjuma. Vahel tahaks lihtsalt osata olla inimeste peale pahane ja vihane (nagu oskavad inimesed mu ümber, kellesse need situatsioonid otseselt ei puutugi), aga ma vist lepin liiga kergesti olukordade käikudega, sest saan aru, milleks miski vajalik on. Ja oma naiivsuses usun ikka veel, et ka iga halb asi on millekski hea. Sama hästi võiksin muidugi jõuluvanasse uskuda, aga...
Järeldus: olen enda peale natuke pahane, sest ma ei oska teiste peale vihastada, kui minu plaanid ära rikutakse! Ma võin küll pettumusest veits toriseda ja õelutseda, vabandusi kuulates poolsadistlikult "ok" ütlemisega süümepiinasid tekitada, aga sisimas tunnen ikka seda "Shit happens, so what?!"-tunnet ja elan edasi.
Tõsi ta on, et mida vanemaks inimesed saavad (kui nüüd aus olla, siis siinkohal võiks lõpetada selle kirjandliku "inimese" kasutamise, sest lollgi saaks aru, et ma räägin jälle endast nagu alati), seda leplikumaks nad muutuvad. Või tuimaks? Ja külmaks. Laisaks. Tundetuks? Kurat, ma ei tea enam.
Kui nüüd lapsikut näidet otsida, siis esimese asjana tuleb mulle, väikesele fanaatikule, ette telekast näidatavate filmide lindistamine. Varem läksin ma ikka suht ägedaks, kui millegipärast mõnda head filmi lindistada (ja endale!!) ei saanud. Nagu oleks see olnud minu inimõiguste rikkumine. Nüüd tean, et kui tahan, võin selle tegelikult igal ajal kusagilt kätte saada ja et seda näidatakse kindlasti kunagi veel. Ja mis siis üldse juhtub, kui mul see film ka nägemata jääb? Mitte midagi! Lihtsalt juurde ei tule midagi. Jään ilma sellest, mida mul pole olnud, mille oleksin võinud saada. Kah mul asi! Samal ajal võib olla teine asi, mis sama palju annab, aga mille jaoks kunagi aega pole olnud, st ma ise pole võtnud. (Ma võiks näiteks kõik oma mõttes olevad plaanid tänase raamatukogukülastuse järel lihtsalt "maha lugeda" (as 'maha juua', 'maha magada') .) Võib-olla tuleneski see "nooruspõlve" ägestumine lihtsalt teadmatusest, millised tegelikult olemasolevad võimalused on, veel väiksemast vaateulatusest kui mu praegune.
Ok, kõik inimesed ei muutu vanemaks saades leplikumaks ja leebemaks. Mõnel hakkavad närvirakud otsa lõppema- need ei muutu rahulikumaks. Aga neid on kokkuvõttes vast vähem ka. Kuigi igasuguseid seriaale vaadates (alustades puhtakoeliste hispaaniakeelsete seepidega, mida ma vaatan korra aastas tuju tõstmiseks, jätkates nende USA noorteseepidega, mida Horvaatias nägime, ja lõpetades eilse "Kodus ja võõrsiliga") jääb mulle mulje, et inimesed suudavad kõik väikesed ja praktiliselt olematud asjad suurteks probleemideks puhuda, nii et mina vaatan ja mõtlen, et "What's the big deal?!". Sest ainuke probleem kõigis neis seriaalides ja päriselu hüsteeritsemistes on tegelikult see, et inimesed ei võta endale mõtlemiseks aega ja EI TAHA teistest inimestest aru saada! Ja lõpuks (st nö vanas eas) nad enam ei oskagi, sest on terve elu nii elanud ja lihtsalt teiste probleeme enda kaelale kuhjanud, aru saamata, et need pole üldse probleemid, veel vähem nendesse puutuvad.
Kõige hullem on see, et ma tegelikult mõistan neid...
Kakspoolsus.
Aga jah, nüüd läks teema kaugele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar