Oijah, täna on jälle selline päev, kui kõik metsa läheb. Või tegelikult ei tasuks seda päeva süüks ajada, sest need asjad, mis metsa lähevad, läheksid metsa ka homme või ülehomme või üleülehomme... Olen järjekordselt oma võimeid ülehinnanud ja kui mulle siis vihjatakse, et kuule, sa ikka oledki loll, siis on küll mõnus tunne:(
Täna oli ju ainult kaks väikest asja, aga juba nende mitteoskamine on hea algus arvestustenädalale. Veel eile oli mul tunne, et ma olen näitekirjanduses tugevam kui näiteks matemaatikas. Veel eile oli mul tunne, et ma saan enam-vähem aru, mida inimesed mulle inglise keeles räägivad. Ja veel eile oskasin ma ka inglise keeles lugeda. Tänane tõestas, et ei. Ja kahjuks mitte sellepärast, et ma korraga matemaatikas geeniuseks oleks saanud või midagi.
Ja peaaegu auto alla jäämine ei ole sugugi tore, eriti niigi null-tujuga. Autojuhid võiksid tuled põlema panna, me oleme ju ometigi Eestis! Siit järeldub, et kui ma kusagil mujal oleksin, siis ma vist üle ühe päeva ei elaks. Aga on siis vaja pikka ja nõmedat elu, kui saaks ka ühe päevaga elatud?!.. Siia oleks vaja sellist morni altkulmu põrnitsevat ja sarkastiliselt muigavat smailit, mis pole kas leiutatud või lihtsalt mulle ette jäänud.
"Kus põlesid minu tuled?
Millised olid minu küsimused?
Minu toad?
Kes olid need inimesed, keda mul õnnestus puudutada ja
kes puudutasid mind,
enne, kui pood suletakse?..."
- Göran Tunström
On ilus raamat ilusa pealkirja ja kaanekujundusega, aga sees...on üksikud head read ja nüüd ka kohukeselt pudisenud šokolaadiglasuuri killud. Kahju. Ja mitte sellepärast, et ma raamatukogu raamatu ära mökerdasin või et need killud mulle suhu ei jõudnud..
Tuled põlema. Sadistlik, aga mitmetähenduslik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar