teater

Esiteks ebaoluline kohustuslik ettekanne: tänasel etendusel olid prominentidest näiteks Rüütlid. (Kuidagi kummaline on näga Ingridit mobiiltelefoniga rääkimas:P Sama kohatu kui mp3-mängijat kuulav Koidula.) Ja mõned väiksema kaliibri näod, Sasi näiteks. Teatritegelastest olid kohal need, kes asjast ise osa võtavad, näiteks kujunduse koha pealt. Ühesõnaga ei kedagi erakorralist.

Ma etendusest pikalt ei räägi. Esimene "poolaeg" oli päris hea. Teine vajus lõpus ära. Või vajusin mina ära. Kõige halvem(kuigi etenduse sisu arvestades ei tohiks ma ehk kasutada mõisteid hea ja halb) oligi minu jaoks see kuhjamine. Et igast otsast tahtis minuni tungida erinevat miskit(sest info see just ei olnud, kuigi..kõik on ju info). Et lava eesosas toimub mingi üks tegevus paari näitlejaga, tagaosas tegutsevad hüppajad, seinale on kuvatud kolmas asi ja telekast tuleb neljas asi. Kõike korraga jälgida on suhteliselt piinarikas ja ebamugav, et mitte öelda võimatu. Etenduse lõpuosa just sellepärast ära vajuski, tekkisid mingid liinid, millele tähelepanu pööramine minu meelest üldse vajalik ei olnud. Mingid ülevõimendatud tähtsusetud liinid. (Või olid need väga olulised, aga ma ei saanud lihtsalt aru? Kah võimalik.) Ja liiga palju lahtisi otsi. (Jah, mõjus nagu taotluslik diiplus.) Ühesõnaga raskestijälgitav. Mis väljendus ka liiga kiires kõnes. Näitlejad kandsid ette perfektselt päheõpitud teksti, aga mõtlemisaega(mida oleks filosoofiliste teemade puhul eriti vaja) ei olnud jäetud. Ei neile endile, ega ka vaatajale. Peab püüdma, et järjel püsida. Samas oli ikkagi kuidagi köitev ja ma ei avastanud ühtki korda, et ma mõtleksin igavledes millelegi muule.
"Tulevik on kollane." - See ei olnud tegelikult mingi parool ega midagi. Keegi mainis seda vaid korra ja muuseas, aga mulle hakkas see kõrva, sest kollast oli palju. Kogu hüppajate kari. Nad olid ühesugused ja neid oli palju. Oma venna tuvastasin ma ära küll. Ma avastasin, et tal on mingi iseloomulik põlvenõks, mis kõndimisel avaldub. Ei tea, kas mul on ka? Igatahes olin suht üllatunud tema võimete üle. Tema, kes ta pole elus trenni teinud ja kes lesib tavaliselt röötsakil teleka ees, samal ajal solki süües-juues. Tuleb välja, et tahte ja enesedistsipliiniga on võimalik imesid teha:)
Nii et üldiselt jäi teatriskäigust mõnus tunne. Aga selles on suur osa ka vaheajal, millest viis minutit veetsin ma ajades juttu meie üheksanda klassi geograafiaõpetajaga. Ikka kohutavalt tore inimene! :D Ta andis meile tunde ju ainult ühe aasta, aga ta tunneb mu alati ära ja küsib kuidas läheb ja suhtub äärmiselt osavõtlikult ja sümpaatselt. Me jõudsime selle viie minutiga ikka väga palju rääkida, kui ma praegu tagasi mõtlen. Natuke praegusest, natuke tulevikuplaanidest, natuke hiljuti toimunust, inimestest(nö ühistest tuttavatest) ja etendusest ikka ka. Kui teda näha tahad, siis tolgenda näiteks Laia tänava kandis ;) Oh, mõni inimene kohe suudab nii vähesega sellise positiivsuse laengu anda, et..... :D Ja toredad inimesed istuvad tavaliselt minust kolme inimese raadiuses, seekord siis kaks rida eespool.

Kui ma bussis istusin, siis Ümera poe juures ma muigasin. Seal on mingisugune totter parkla, eksole, kus seisis mingi takso. Takso tahtis sõitma hakata, aga buss tegi mingi jõnksu ja ei lasnud teda enda ette. Ok, ei ole viisakas selle üle muiata, aga mul oli lihtsalt hea tuju ju! Pealegi ma ei muianud üldsegi paha pärast ega kurjalt. Aga tundub, et taksojuht seda ei arvanudki, sest ta igatahes naeratas mulle selle peale:) Huvitav, millises taksofirmas töötavad noored tumedate lokkidega naeratavad taksojuhid?:P

Aa, vot, et ma ära ei unustaks. Maarjamõisa polikliiniku lähedal (või noh, selle Kristi tänava nurga peal) passis politsei ja lasi vist puhuda. Et ma siis ütleks issile, kui ta vennale järgi läheb. Muidu jahtub pitsa ära veel:P

Aitab tänaseks küll:)