Arvutil on vist täna sama sitt tuju kui minul. Vabandust muidugi väljenduse pärast, aga ta logis ennast just siis välja, kui mina olin oma kirjutise lõpetanud, kuid veel mittte salvestada jõudnud ja kõik kadus ära. Nii et ma uuesti ei hakka kirjutama. Ehk oligi hea, et too sissekanne üles ei saanud, liiga palju vingumist ja hädaldamist. Ma hakkan vist fatalistiks muutuma juba. Või siis jälle. Vahepeal ma olin juba täiesti teist meelt, aga nüüd jõuan jälle sinna, et mõned asjad lihtsalt juhtuvad ja kui ikka ei lähe nii nagu mina tahaks, siis ehk Saatus, või kes ta nüüd ongi, tahab teistmoodi ja teeb nii nagu tahab. Aga esimene sissekanne oli sellest, kuidas mul täna ertiti üksik tunne on.
Ja kadunud sõprade sõpru poes näha on väga tore küll.
Inimesed, vastake oma telefonidele, isegi siis, kui mina helistan. Ja tegelikult võib minule ise ka helistada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar