Suhteliselt kohe peale toda sündmust kirjutasin ma üles ühe lühikese lõigukese, millest vist vaid mina ise taban ära selle fiilingu, mis tol hetkel tegelikult oli. Aga sellegipoolest, siin see on: Tulin just praegu surnuaiast tagasi. Oli üks kummaline juhtum. Tegelesime emmega parasjagu haua kallal, kui meie juurde tuli üks mees. Ta küsis, kas võib meile ühe luuletuse lugeda. Luges. Väga pikk ja südamlik luuletus oli. Ta luges seda peast ja kui emme pärast küsis, kelle luuletus see oli, siis ta vastas, et see on läbi tema tulnud, et ta teiste luuletusi niimoodi ei loeks, aga et kas seda ka päris tema luuletuseks saab pidada... Ja luuletused(ta luges pärast veel kaks) olid tõesti igati head, nii sisuliselt kui riimilt. Ja kogu see olukord oli kuidagi meeldejääv... Pärast paistis prügikastist okste ja mulla vahelt kilekott kollase naerunäo ja sõnaga "Täname!".
Ütlen veel nö selgituseks, et see oli suht hilja õhtul(kusagil 22-23 paiku), kuid nagu juuniõhtule kohane, siis pime veel polnud, sellegipoolest liikus surnuaias vähe rahvast. Ja seda meest olen ma hiljem korduvalt linnas näinud. Ma ei tea, mis on tema lugu, aga kujutlen, et ta käis tookord oma naise ja väikese poja, kes olid autoõnetuses vms hukkunud, haual. Ja et ta käib seal peaaegu iga päev ja nii juba umbes kuus aastat. Aga see on juba minu loodud muinasjutt...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar