Nagu välismaal

Teen kiire kirjutise eilsest esimesest tARTuffi-õhtust. Mina läksin kohale täpselt avamise ajaks ehk siis 20.30, nii et varasemaid sündmusi ei tea, kui üldse midagi toimus. Avamine oli nagu rohkem rahva kogunemiseks mõeldud, esines üks Viljandi kultuuriakadeemia jazzbänd, Hannaliisa Uusmaa/Chalice ja kõnepidajad Laine Jänes ja Tiina Lokk.

Mina läksin üksi, nagu olin varem plaaninud ja potsatasin kuhugi tagapoole sellisesse ritta istuma, kus kedagi veel polnud. Esimese filmi alguseks kogunes rahvast päris palju ja võõristavad eestlased olid sunnitud ka üksteise kõrvale istuma. Isegi mina sain endale naabrid:) Ja ma avastasin, et ma pole sugugi mitte viimane vaba ja vallaline inimene Tartu linnas. Igatahes, kui film algas, siis oli rahvale suureks üllatuseks see, et subtiitrid olid rootsi keeles:D Mina loomulikult rõõmustasin selle üle, et sain filmi kuulata inglise keeles ja lugeda rootsi keeles. Paljud (eriti vanemad) inimesed lahkusid, nagu ka üks minu naabritest, kuigi tegelikult olid rootsikeelse teksti all ka eestikeelsed subriitrid (selguse mõttes ütlen parem, et osaliselt kattis rootsi keel eesti keelt, kuid osaliselt asetses eesti keele kohal). Igatahes oli eestikeelne tekst suhteliselt kehvasti loetav ja ma parem ei üritanudki, sest ega see siis mingi teaduslik dokumentaal polnud, et aru ei saaks.

Kui tehnilisest kvaliteedist rääkida, siis heli oli täitsa hea, pilt oli tänavavalgustite tõttu kohati liiga hall. Aga mis ma ikka nurisen.

Nüüd filmi juurde ka. Kui sa oled seda filmi ( "Me and You and Everyone We Know") näinud, siis tead, millest ma räägin ja ma ei hakka otseselt sisukokkuvõtet tegema, vaid mainin niisama paar asja, mis mulle meeldis ja ei meeldinud. Ausalt öeldes meeldis mulle selle filmi puhul just täiskasvanute liin, mitte laste oma, kuigi väikese neegripoisi osa päris lõpus pargis kohtumisel oli ka tore. Mu selja taga rääkisid ühed neiud peale filmi lõppu omavahel ja üks ütles, et talle ei meeldi see, et kõikidesse nö kultuurfilmidesse topitakse laste seksuaalne väärkohtlemine. Ausalt öeldes olen ma temaga suht nõus, eilne film näiteks oleks ilma selleta parem olnud. Siiski ei kumanud üldiselt sellist taotletud kunstipärasuse tekitamise maiku läbi ja film oli nauditavalt armas. Ma ei tea, kas see just nii mõeldud oli, kuid minu jaoks oli peategelaseks too kunstinaine, kes vanuritaksot sõitis. Tal olid ikka päris geniaalsed ideed kohati. Minu lemmikkoht filmis oli too, kus ta tegi videot papudest(ühel oli kirjas You, teisel Me), mis liikusid vahepeal üksteise poole, siis pööras näiteks You selja aga Me ei keeranud ja mõne aja pärast Me tüdines ja läks ka oma teed, kuid siis pööras You end jälle Me poole jne jne. Ma pole kunagi osanud selliseid asju arusaadavalt ära seletada..:P Igatahes oli selles iva.

Oioi, teisest filmist ma ei jõuagi eriti rääkida. No too meeldis mulle ka vähem, sest selleks ajaks olin ma suht ära külmunud(rahvas läks enne teist filmi koju) ja selg valutas(kuigi olid päris head seljatoega toolid), nii et ma ei suutnud eriti keskenduda(põhjuseks võib olla ka mu ajaloovastuvõtmatu aju muidugi..) ja filmi vaadata, vaid jälgisin rohkem, mida inimesed teevad ning ajalugu pole ka mu tugevaim külg. Sellegipoolest oli "The Lost City" väga stiilne film ja ma väga maha teda ei teeks.

Kui "Kadunud linn" läbi sai, siis läksin bussipeatusesse, sest, taibu nagu ma olen, ei uurinud ma enne linnaminekut loomulikult marsaaegu. Ja tuli välja, et viimane marsa läheb 23:... Ja filmi lõppedes oli kell peaaegu kaks.. Nii et väike valevorst tegi kiire taksosõidu. Kuna ma polnud, nagu avastasin, varem üksi taksoga sõitnudki, siis ei teadnud ma loomulikult telefoninumbreid ega midagi, aga õnneks kimas neid pimedas Tartus omajagu, nii et sain helistatud. Esimesel numbril öeldi, et pole ühtegi taksot välja saata enam. Siis mõtlesin küll, et tipa-tapa on küll tore koju minna. Aga 02:26 olin juba kodus teki all.

Time to go!