I know what you did yesterday..

Eelmisest nädalast pole praegu aega kirjutada, ehk kunagi tagantjärele. Woody Allen tuletab mulle vast hiljem meelde, millest tahtsin kirjutada.

Jõudsin äsja tagasi ligi kahekümneneljatunnise vahelduva eduga kestnud duši alt. Koos Katriniga tagasi lirtsudes nägime välja nagu kaks pooluputatud Quasimodot. Aga üldiselt oli tore ja isegi neljatunnine uni pole eriti valuliselt tunda andnud.

Lühikokkuvõte: Kolm eriliselt taibukat neiukest seavad kohe-hakkab-sadama-ilmaga sammud matkaraja poole, kaasas telk, kümme toosi tikke, pudel süütevedelikku ja natuke kõhutäidet. Viiekilomeetrise raja kolmandal kilomeetril tundub, et peaks telgi püsti panema, et mitte padukat kaela saada. Nii toimitigi ja jäädi võrdlemisi kuivaks, kui välja arvata kaks poolniisket magamiskotti, ühed teksapüksid ja vähemalt üks käekott kogu selles asuva kraamiga. Aga vähemalt sain ma endale niisutatud salvrätikud:D

Suurema vihma möödudes tuli tahtmine tuld saada ja algas meie lõkkesüütamismaraton. Nagu arvata võib, on meil hulgim kuivi oksi ja lademetes vanu ajalehti kaasa võetud! (See oli nali muide;) Lõkkesüütamine läks nagu veetatult ja helistasime neljandale näitsikule, kes pidi hiljem meiega liituma, et ta võtaks veits ajalehti kaasa lisaks nendele asjadele, mida me poest lisaks soovisime. Kui neljas kambajõmm kohale jõudis selgus tore tõsiasi, et ajalehed koos temaga igatahes ei tulnud. Aga ega sellest suurt häda polnud - avastasimegi, et on võimalik ka kümne toosi tikkude ja pudeli süütevedelikuga siiski lõkkevaba püsida :) Idee, paluda härra Oksal kuival kujul ja põlevana kohale ilmuda, ei leidnud kahjuks poolehoidu. Kaasasolnud viinerid kadusid kõhtudesse ka täiesti ilma küpsusastet muutmata. Samal ajal toimus lõbus (vähemasti minu jaoks) jutuajamine, mille käigus üks tänastest Quasimododest teisele muuseas teatas, et sel ajal, kui tema joob (gaseeritud vett!), ei tohi nalja teha. See sai mulle nüüd selgeks, vähemasti kuni järgmise kohtumiseni.

Anyway, kes viimasena tuli, see esimesena läks ja haaras veel ühe ohvri kaasa, nii et niiske neljakohaline telk sai täidetud vaid kahe heatujulise preilnaga, kellel jätkus põnevaid lugusid elust ja inimestest kuni kella neljani. Kuid enne kui me tõeliselt soonele saime, toimus veits actionit ka:) Kui me parasjagu eimäletagimillega tegelesime, ilmusid välja auto tuled ja selgus, et meil on oodata naabreid. Või siis hoopis külalisi. Mokalaadale sai ligi pooleks tunniks paus tehtud ja telgis varitses samasugune meeleolu kui Tom Sawyeril toda indiaanlast luurates. Kuna me telgi "ukse" lukku polnud kinni tõmmanud, siis võisime läbi sääsevõrgu piiluda, mis jõe ääres toimub, kuid näha polnud muud kui suuremahuline auto(eks ma mõtle kunagi välja, mis marki ta olla võis), mille numbrimärgi me üles kirjutasime (juhuks kui homses ajalehes peaks olema uudis Emajõe ääres toimunud tapatööst vms). Igatahes ei näinud me, mida need inimesed(keda oli vähemalt kaks ja kellest vähemalt üks oli mees:P) seal sebisid ja asi tundus kuidagi kahtlane. Kell oli kusagil pool üks öösel, muide. Tegin järelduse, et on kaks võimalikku põhjust nende sealviibimisel: nad uputavad laipa(mis on eeldatavasti tingitud meie telekanalite rohkearvulistest kriminaalsarjadest jms) või püüavad kala. Aeg-ajalt oli kuulda kummalist heli, mis meenutas väga klaasinoa tera lahti tegemist, kuid võis ka kuuluda õngevarustuse kerimisele. Tundus kahtlane, et nad nii lühikese aja jooksul oma kalad kätte oleksid saanud, nii et jäi vaid üle loota, et teine variant sobib:) Väikesed Sherlockid telgis võisid rahulikult hingata ja mõne hetke pärast jätkuski jutuvadin veel elavamalt kui enne "suursündmust".

Ma avastasin alles hommikul, et üks puu, mis meie lõkkeplatsile kõige lähemal paiknes, oli punase värviga koos ja koor tõsiselt noaga vigastatud. Ma usun küll, et varsti saab Postimees endale hea loo. Ma võin oma abivalmi käe ulatada ja neile auto numbrimärgi ju öelda aga...

Hommikusöögiks jätsime vett ja leiba, tomati ning paki kartulikrõpse, millele me hallil hommikutunnil otsa peale tegime. Üritasime telki veidi kuivemaks saada, kuid otsustasime, et on parem ta poolniiskelt sisse pakkida, kui oodata, kuni ta uue vihmahoo käes kuivab. Seda me ka tegime ning asutasime end siis minekule, toppides endale kogu kupatuse kaela ja kõige peale kilekeebid. Üldkokkuvõttes polnud neist just suurt kasu, koju jõudes olin vähemalt mina küll märjem kui pesust tulles. Siinkohal ka väike soovitus: ära kunagi pane mängi papusid palja jala otsa, et neid siis kanda nii kaua kuni hõõruma hakkavad!

Ärajooksikud, kes pidid meile öösel paar korda helistama, seda siiski ei teinud, kuid hilinemisega saime kätte SMSi, kus oli kirjas, et kusagil põõsas varitsevad autoga kaks kahtlast meest:P Või vähemalt midagi umbes sellist. Tänan sellegipoolest hoiatuse eest!
Kui mul mõni põnev pisiasi meelest läks, siis mälu taastumise või asjaosaliste abi korral üritan ta siia kirja panna ja võib-olla isegi mõne klõpsutuse tagajärje väljanäitusele panna.

Loodan, et järgmine kord jõuavad kohale ka need kambajõmmid, kes hetkel Eestis ei viibi või mõnel muul põhjusel kohale ilmuda ei saanud/viitsinud. Ja eriliselt tore oleks, kui ka oma reisimuljeid ja fotosid teistega jagaksid.

Nüüd tahaks sooja teed, pehmet patja, niisutamata salvrätikuid ja mõnusat kalli-kallit. Aga homme võiks uuesti minna küll:D Kes kaasa tuleb?

Aga kõigepealt panen oma vettinud telefoni laadima, ta vaeseke köhib ju päris koledasti.