Plaanimatuse saavutused

Pärast teisipäevast loputust lõid väikesel vanainimesel vanad liigesed taas logisema ja olemine oli üldiselt väga kehv. Mul oli üle pika aja palavikutunne ja tahtmine vaikuse, rahu ja poputuste järele. Kuigi õde-venda olid sõitnud Tallinnasse, et järgmisel hommikul varakult laeva peale jõuda, oli kodus kuidagi pinges olemine ja ma otsisin võimalusi, et minna välja kondama. Ettekäändeid oli mitmeid ja nii ma siis käisingi üksiti ka poes ja tegin pika tiiru ja istusin mõnda aega pargis. Imelikul kombel oli liikvel niivõrd vähe inimesi, et ma võisin täiesti häirimatult vihmasel pingil kössitada ja ümiseda, isegi laulda. Rändteatri ajast olid mul mitu laulu kummitamas ja telgiööl sain veel teist samapalju kummitusi juurde, nii et ega ma eriti koju ei kiirustanud. Kui ma lõpuks minema hakkasin, avastasin, et tee, mida mööda ma küll ammu käinud polnud, kuid alati pargist kodupoole läksin, oli kinni pandud. See on see, kui kunagi pole aega oma kodu ümbruses ringi kolada. Ühe mitmekordse korterelamu ehitust märkasin ka alles siis, kui maja juba peaaegu valmis hakkas saama. Jah, tähelepanelik Suule... Igatahes, kui ma ukseni jõudsin, lugesin silti, mis teatas, et järgmisel päeval on 11st-17ni vesi ära. Ja mina mõtlesin just pikalt vannis liguneda! Nii et ma läksin siis vanni asemel hoopis Tallinnasse. Tallinnasse nimelt seetõttu, et mu õde-venda on niisama tobud kui mina ja olid alles hommikul avastanud, et õhtust bussi kolmapäeviti enam tagasi Tartusse ei sõida ja kuna on väga ebaratsionaalne sõita nii pikk maa maha lihtsalt niisama, siis me otsustasime varem minna, et saaks ka valges linnas jalutada.

Sõitsimegi peaaegu kohe peale mu ärkamist välja, umbes kella kahe ajal siis:) Tee peal käisime Adavere poest läbi ja issi ostis jubedas koguses komme, mis hiljem mitmetel isikutel südamele hakkasid. Kõrval olevast poest ostsin mina mõned vihikud, milliseid ma pole mujal müügil näinud. (See on mul juba kutsehaigus:P) Ja siis sõitsime edasi.
Päris tüki maa pärast nägime silti Saueaugu 12. Võhikud nagu oleme, ei juurelnud me esialgu eriti pikalt tõenäosuste üle ja pöörasime kitsale kruusateele. Etendusele me minna ei kavatsenud, polnud pileteidki(kuigi ehk oleks mu erakordne sarnasus oma õega ja mõningased varemased kokkuleppelaadsed jutud ka aidanud). Kui 12 km oli sõidetud igasuguseid käänamisi-väänamisi, jõudsimegi Saueaugu külasse. Selles külas oli vist umbes neli maja:D Aga seal olid mingid mänguväljakud ja kiik ja ühed lapsed jändasid hularõngaga. Me sõitsime natuke edasi-tagasi aga polnud mingit märki teatritalust ega punasest sajajalgsest autost, mis nüüd Kasterpalu kasutusse läks. Küsisin(kujutad ette, mina!) isegi laste käest, ega nad ei tea, kus võiks olla teatritalu, aga nad ei teadnud. Õige kah, et ei teadnud:P Nagu sa võid juba järeldada, siis selgub peagi, et Eestis on vähemalt kaks Saueaugut! Kui mitte rohkem. Me targad loomulikult korralikku kaarti kaasa ei võtnud, polnud ju plaanigi kuhugi ekslema minna, ja vana kaart oli piisavalt segane, et mitte midagi üles leida. Ma polnud nagu varem mõelnud ka, et kus See Õige Saueaugu asuda võiks, teadsin vaid, et kusagil põhjapool - Lääne-, Rapla- või Harjumaal. Aga seegi meie oma Eestimaa, mida ma kohe üldse ei tunne. Nägingi jälle midagi uut:)

Ilma edaspidiste sekeldusteta jõudsime Tallinnasse. Ma olen üldjuhul peaaegu et tallinnavaenulikkus ise, aga seekord ma nägin ka täiesti ebatallinlikke kohti ja leebusin pisut. Käisime seal kuskil Nõmme kandis suusahüppetorni, Sarviku ja krokodilli kuju, Glehni lossi juures - issi rääkis lugusid oma TPI ajast, mil ta oli palju sealkandis ringi liikunud. Seal oli ropult palju tervisesportlasi, ma poleks arvanudki, et tallinlased nii aktiivselt elavad. Mingi põnev nurgake tiigi, ronimisvõrkude, trossisõidukite ja igasugu muude atribuutidega oli ka sealsamas mäe all. Igatahes olime meiegi oma päevase spordinormi täitnud mäest üles-alla/edasi-tagasi ronimisega. Eriti sobilikes ja ohututes treeningrõivastes veel muide, kui seelik ja lahtised plätud seda on:)

Edasi läksime vist Pirita poole, mitte et mul oleks aimu, kus mingi linnaosa teise suhtes asub.. Ja see hajevilolek mind Tallinna puhul kõige rohkem häiribki. Vaesed lapsed, kes peaksid Vanalinnast koju Piritale jalutama... :S Anyway, sõitsime laululavast ja kloostri varemetest mööda ja suundusime teletorni poole. Metsakalmistul käimise otsustasin jätta järgmiseks korraks ja selleks kohe korralikult aeg varuda. Tee ääres olid mingid järjekordsed tikutopsitehased - ma nimelt leiutasin kogemata uuselamukooslustele sellise nime. Ausalt öeldes tundub mulle, et ma võin midagi kapitaalselt sassi ajada. On kõik see ikka Pirita kandis, millest ma räägin? Kui ka pole, siis mere äärt mööda tagasi sõites käisime laevukeste nimesid lugemas. Stefani, Lady Bird, Leila, Samsung:P Siis sõitsime veel jupikese edasi ja platseerusime Lillepaviljonist üle tee (vist). Seal on mingi pikk tee, millel ratturid ja rulluisutajad edasi-tagasi vuhisedes õhtuid mööda saadavad. Mitmed noortekambad, üks jalgrattur, kes arvas, et rattaga vee sees sõita on kuidagi kasulikum kui asfaldil, üks mediteeriv neiuke, väikemees, kes oli oranži lipukese ja abiratastega jalgrattal oma vanematest ette kimanud ja istus potsatades pingile neid ootama, rulluisutav blondiin "Lihtsast elust"(mida ma ei näinudki, nuuks), nuumatud ärikad, kes samuti veerema on saanud, ...., ... - ühesõnaga põnev seltskond. Ja taevas oli selleks ajaks juba pastelselt siniroosa:)

Järgmine peatuskoht oli Linnahalli parkla, kust saab tipa-tapa näiteks Katkenud elu juurde ja edasi Vanalinna. Vanalinnas midagi erakordset ei juhtunud ega toimunud. Käisime pika tiiru ära ja mulle tundus, et selle jooksul ma möödaminejate suust eesti keelt küll ei kuulnud. Nukuteatri hoovis oli vist Romeo&Julia proov, seda oli Stenbocki maja platvormile ka kosta. Mõtlesin, et lähen mõni päev kuulama:P

Viimaks jõudsime ka sadamasse, kust ma haarasin kohe mõned Tallinna tutvustavad voldikud, mis hilisemal vaatlusel osutusid suht jamadeks. Enne trepini jõudmist suutsin ka telefoniraamatut lapata aga seal ei paistnud silmatorkavalt kummalisi nimesid. Meil oli veel laeva saabumiseni aega ja istusime kakaod jooma. Seinal olid Pindi kinnisvara pakkumised. Tallinnas on ikka nii toredad hinnad, ma ostaks endale küll kohe tolle kahetoalise korteri kesklinna, mille hind oli vaid 2 860 000.- Väga äge, kui näiteks noored inimesed nii edukad on, et jaksavad endale mõne sellise soetada. Aga ma jääksin siiski Tartusse:) Igatahes jõudsin varsti peasüüdlased ka laeva pealt maha ja mõne aja pärast hakkasime reisijuttudest tungil autos sõitma. Koju jõudsime vist umbes kella kahe paiku, kõik olid väsinud ja reisimuljeid rohkem ei jagatud, otsustati une kasuks. Ma juba kadestan neid inimesi, kes kohe voodisse vajudes magama saavad jääda. Mina vaatasin veel 5.44 kella ja ootasin Matit.