Täna on esmaspäev, onju? Järelikult oli eile pühapäev:) Ja pühapäeva koha peal leidub tARTuffi kavas esimese filmina "Bonnie and Clyde". No mina ei mõista selle filmi fenomeni! Loomulikult on väga võimalik, et mina olen lihtsalt väga rumal. Aga no tõesti, vaadata 111 minutit sellist filmi, on suhteliselt suur ajaraisk. Ehk polnud 1967.aastal palju nö tapmise-tagaajamise filme ja "B&C" on lihtsalt ajas oma "väärtuse" kaotanud, kuid ma siiski ei mõista, et tal võis tol ajalgi mingi väärtus olla. Kuigi jah, tänapäevalgi on palju inimesi, kes naudivad sellist jama.. Minul tekib aga paratamatult mingi üleolev suhtumine sellistesse totrustesse ja muigama paneb hoopis see, kui mõni inimene tõesti naerab filmis esinevate naljade üle. Sama sündroom, mis füüsika tunnis "MacAivarit" vaadates.. Mäletad?
Eile läksime Raekoja platsile neljakesi, esimese filmi järel läksid pooled meist koju ja asemele tuli minule võõras suhteliselt ebakaine seltskond, kelledest osad olid järgmist filmi näinud ja kommenteerisid valjuhäälselt toimuva jubedusastet. Nii et filmi algus, mis oli juba kvaliteedi poolest väga ähmane, pime ja raskestijälgitav, jäigi praktiliselt nägemata. Aga ehk ongi parem. Teadmiseks, et teine film oli "Irreversible" - 2002. aasta prantsuse film. (Kuidas seda rõhumärgiga e'd saigi??) Oli päris võigas küll. Ja isegi siis, kui umbes 15 alguseminutit nägemata jäi! Mõnda aega oli raske pihta saada, mis seal toimub, aga lõpuks oli vähemalt filmi ülesehitus selge. Ja selles filmis oli isegi mõni iva sees, mitte nagu eelmises. Taaskord tekkis mul küsimus, et millega ikkagi meelitatakse näitlejaid sääraseid rolle mängima. Või on kuulsuseihalus mõnes hinges tõesti nii tohutult suur..?
Peale filmi lõppu asusime väikeste viivitustega koduteele, mis 1/3 tandemist minu arvates natuke liiga käänuliseks osutus.
Loodan, et täna on subtiitrid loetavalt paigas, sest ma tõepoolest pole võimeline hiina ega ungari keelest aru saama..
4 kommentaari:
Tead, et mul on selline asi nagu telefon ka olemas! Juba pikemat aega ju, nii et sa peaksid olema teadlik, et mulle võib helistada! Ma lähen täna jälle, nii et...
Mulle nii õudselt meeldib, kui inimesed polegi peaaegu ühtki infokanalit pidi kättesaadavad. Ja minuga ise ka ühendust ei võta. Tuled sa täna minuga linna? Saame 13.55 Vanemuise suure maja ees kokku näiteks.
Tegelikult ma ikka ei jõua nii vara. Lähen kusagil 15.20ks vast.
Ega ma ausalt öeldes tunnen ise ka, et olen koguaeg väga busy. Kodus pole ka aega olla eriti. Aga ma ei teagi, milleks aeg kulub. Kõndimiseks vist põhiliselt. Täna näiteks läheb natuke alla 2 tunni selleks, et 2 korda linna ja tagasi kõndida.
Msnis ma ei viitsi olla, see on kuidagi eriline ajaröövel. Ses suhtes olen ma juba telefonidele tänulikumaks muutuma hakanud. Sinu telefonis peaks ka vähemalt üks vana SMS kükitama.
Postita kommentaar