Kui nii külm on, siis ma ei taha arvutis olla. Nii et sorry, et ma eriti jutukas pole olnud (kuigi kuupäevade järgi vaadataes polegi nii pikka vahet olnud, kui mulle tundub). Kuna meil sai juba mõni aeg tagasi õli otsa, aga nagu selle mitmepeale asjaajamisega ikka on, siis tullakse vast homme lõpuks õli panema ja saab ehk sooja. Seni on minul kaks võimalikku olemisviisi: 1. oma toas voodis, tekk silmini, lamp võimalikult külje all ja küünal põlemas, arvuti soovitatavalt põlvi soojendamas (samal ajal kui film jookseb, audioraamat räägib või muusika mängib, sest siis pole vaja näpukesi teki alt välja tõsta); 2. koos teki ja raamatuga elutoas, iga 5 minuti järel köögi vahet käies, et uus tassitäis teed teha ja midagi järjekordset närimiseks otsida. Kui külm on, siis ma söön kohe eriti kohutavalt, st koguaeg vahet pidamata, ja valimatult! Kuna raamatut ei viitsinud pimedas enam lugeda (jah sedasama, mis on ehk 2 kuud minu käes olnud, viimane kuu pikendamata, ja mida ma täna alustasin ja 9dale lk'le jõudes aru sain, et inglise keeles on füüsika veel hullem kui Siimu tunnis... aga raamat ise (Dunne 'An Experiment With Time') pole üldsegi halb, siiamaani), siis hakkasin telekat klõpsima. Meil pole seda taevalikku (Sky on selle 200kanalilise asja nimi) valikuvõimalust, nii et tuleb leppida 17 kanaliga, millest 8 on tühjad, siis on kolm ühesugust, kolm teistsugust ja kolm kolmandasugust (umbes), nii et põhimõtteliselt olin sunnitud Mr. and Mrs. Smith'i vaatama, mis igal teisel juhul kindlasti mulle ette jäänud ei oleks.. Aga laiskus-külmus-tüdimus oli ka liiga suur, et trepist üles mõne teise dvd järele ronida oleks viitsinud.
Muide, eile, või oli see üleeile.., vaatasin Kuninga ära. Ma olen vist vanaks jäädes liiga leplikuks/tundetuks ära läinud.. Või oli asi selles positiivses eelarvamuses, ei tea. Kujutan ette, et sellise temaatikaga film peaks igale vähegi emotsionaalsele inimesele vähegi võigastust tekitama. Või vähemalt seda "jeerum, kuidas nii saab"-tunnetki. Aga mina vaatasin seda lihtsalt väikse muigega. Ja kuigi Üks ütles, et peategelane ei pea seda just oma tugevaimaks filmiks, siis suutis ta vähemalt minu eelneva kahevaheloleku lõpuks kuhugipoole (sümpaatia poole) kallutada (enne oli tema juures koguaeg midagi ebameeldivat, isegi võltsi silma jäänud, aga nüüd kui ta eriti antikangelast mängis, oli ta lihtsalt nunnu oma süüdimatuses:P). Aga jah, film mind eriti ei liigutanud. Selleks oleks pidanud ikka palju-palju sadistlikum olema.

Laupäeval on oodata jääkirmet ja nullkraadi...

Aa, tänastest tegudest ka. Ostsin oma vana katkise koti asemele ühe üliarmsa triibulise ja värvilise (või noh, värvilisetriibulise, olen jälle värvihaige:)) koti ühest Ruumi moodi poest. Ja siis proovisin ühes poes jakk-mantleid ka selga ja avastasin, et äkki polegi päris võimatu midagi leida (njah, selle kuudepikkuse otsimise järel...). Põhimõtteliselt oli mul vaja kolme vahel valida, aga ma oma otsustusvõimetuses läksin igaks juhuks seekord koju mõtlema.

Ja nüüd peaks pea padjale poetama..