Miks on küll alati nii, et ainukesed korrad, kui ma end kaalun, on enne reisile minekut, ja iga kord lähen ma ülekilode pärast närvi? Ja mitte nii eriti enda, vaid selle koti/kohvri ülekilode, mis mul teist korda kaalule astudes käes on. Nii et tahaks jälle känguru olla või omale lennufirma teha, kus üks inimene koos oma pagasiga võib kuni 100kg kaaluda, nii et peaks motiveerima kaalust allavõtmist ka:P Aga et keegi ei mõtleks, et ma lihtsalt mingi friik olen (seda olen ma ju nagunii;)), kes puhkusele kogu elamise kaasa võtab, siis tegelikult kavatsen ma kodustele kogu oma raamatuvirna ja talvemantli ja veel mõned asjad ära anda, et arvatavasti(!) 27.aprillil tulles veidigi vähem koormat kanda tuleks..
Täna oli kummaline päev. Muudkui tegin igast asju, aga tehtud nagu midagi ei saanud. Trallisin mööda linna, et hommenähtavatele kingitusi leida, aga mitte muhvigi! Siin linnas on kõik poed kurat ainult kingi täis! Mõned ka riideid, aga muud võibki otsima jääda. Kuna mul on nagunii juba ülekilod ka, mida ma enne ei teadnud (asjad olid juba eile õhtul pakitud, kaalusin alles täna õhtul), siis on ses mõttes isegi hea, et midagi ei leidnud, aga..
Koju jõudes tegin tortellinid ära, alustasin juba täna itaaliapärase toiduga:P Nüüd on külmkapp põhimõtselt tühi kah. Ainult hommikuks jäi midagi veel. Seekord varusin ärkamise (piniseb kell 7 :S) ja uksest välja astumise vahele rohkem aega, et jääks aega midagi närida ka, sest järgmine söömaaeg on arvatavasti kella 2 paiku öösel või mõni random sandwich lennujaamas.
Kui ma süüa tegin, tulid teised ka koju. Ja täitsa ime lausa - me olime kõik kolmekesi samal ajal kodus ja ka köögis!:) Viimati juhtus see olema vist rohkem kui kuu aega tagasi.. Õieti siis kui Sarah välja kolis. Ja siit ka järgmine teema - John käis täna meil külas. Ja tõi ühe iiri tüdruku tuba vaatama. Algul käis ise korra, vaatas maja üle ja ajas meiega 10 mintsa juttu (ta on ikka nii naljakas!:D) ja siis läks tüdrukuga kokku saama (mul pole aimugi, mis ta nimi oli, mingi iiri oma, a täht oli vist sees:P). Kui nad tulid, tegin mina ukse lahti. Ja vaatepilt oli suht šokeeriv. Tüdruk astus sisse, andis teretamiseks tülpind näoga käe, ise samal ajal teise käega krõpse või küpsiseid pugides. Nagu siin paljudel kohalikel kombeks, kandis ka tema lühikest mingite "teemant"-kaunistustega nahkjakki, nii et pool selga paljas ja tätokas sangadel paistmas. Vaatas algul alumise korruse üle, siis käisid nad Johniga üleval, meie vahetasime tüdrukutega all mitte kuigi paljulubavaid esmamuljeid, siis tulid nad alla tagasi. Tüdruku ainuke lause oli, samal ajal mobiilil midagi toksides, et ta on nüüd homsest meie uus majanaaber siis. Oh jess! Ukse keeran ma igatahes kolm korda lukku nüüd!:P
Mu kadunud blogilugeja rohelisele üllatuskirjale kavatsen vastuse homme mõnes lennujaamas kirjutada ja sihtkohta jõudes mõne kena postkaardi leida ja teele saata. Seekord saab vähemalt aadress õige;) Muide, asju kokku pakkides ja sortides, mis praegu siia jääb ja mis koju läheb, leidsin selle neljaleheküljelise kirja, mille kunagi novembris kirjutasin, aga posti panemata jäi..
Igatahes..Ma nüüd paar päeva ei kirjuta siia. Vähemalt enne kolmapäeva pole loota midagi. Tsutsufrai;P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar