Et mis ma teinud olen? Laupäeva öösel vaatasin ära kaks filmi uuelt plaadilt: "Juno" ja "Atonement". Mõlemad olid ok, aga mitte midagi fantastilist. Hiljemnimetatu meeldis veits rohkem, kuigi minu antipaatia Knightley vastu pole põrmugi kahanenud, samas kui esimesena mainitud filmi peategelanna äärmiselt sümpaatne mõjus. Siit siis järeldub, et näitlejad ei ole ikkagi kõige olulisem osa filmist ja point on tähtsam. Mulle tundub, et "Atonement"i materjal oleks võimaldanud teha hoopis tugevama filmi, praegusel kujul tehtu ei puudutanud kuigi sügavalt. Ja kas Keira Knightley on ikka ainuke noorem naisnäitleja, kes briti aktsenti suust välja ajada suudab? Ei pea ju kõigis eelnevaid sajandeid kujutavates filmides ka teda kasutama!

Eilaommikune turulkäik oli naljategu:P Kui ma teinekord oma mõistuse tööle saan, siis äkki jõuab varem kohale, et pühapäeval kell kolmveerand kaks on plats puhas... Eriti kui vahelduva eduga rahet kaela pillutakse.

Pärast tööd saime Sarah'ga kokku. Käisime täidetud kartuleid söömas ja pärast läksime Daffy'sse bändi(Sesame street, nagu ma nüüd teada sain) kuulama. Aga kuna me jõudsime liiga vara kohale ja nad polnud isegi lubatud algusajal seda nägu, et proov läbi on (kõik liikmed polnud veel kohalegi jõudnud:P), siis pidi Sarah täna vajaminevat presentationit ette valmistama minema enne kui bänd õige hoo sisse sai. Seekord oli bassimängijaks üks tüdruk, kes ülejäänutega esimest korda kohtus, ja kohal oli ka täisvarustuses trummikomplekt päris trummariga. Eelmisel korral ignoreeritud saksimees oli tõstetud keskele (rambivalgusesse:P) juustega tüübi (süntesaatori ja elektrikitarri) ja õrnaltpatsutatavate trummide vahele. Helikvaliteet oli tunduvalt etem kui eelmisel korral ja tüütavat müra või kahinat ei kostnud, ainult kirdakast undas paaril harval korral. Muusika ise oli eelmise korraga võrreldes natuke liiga instrumentaalikeskne ja suured trummid tillukese ruumi jaoks ülearused, aga see on ka kõik, mille üle nuriseda annab. Kui ühel hetkel mingi suvaline päss poole loo keskel küsis, kas ta võib parasjagu kasutuseta kitarri haarata, siis oli selge, et tegu on mingi endise profiga. Naljakas oli vaadata, kuidas ta kolmeks-neljaks looks bändi enda käpa alla võttis ja dikteeris, millal üks või teine oma soolo teha võib. Aga kuna see siuke ajutine muutus oli, siis keegi vastumeelsust ei avaldanud, ainult muigasid veits vanamehe jõulise esinemise üle. Natuke enne lõppu läks keegi teine veel laulma. Siis küsis kõrvalseisev mees minult, et kas ma lähen järgmisena. Kui ma suure imestuse järel ei suust välja sain, siis küsis, et kas saksimängija on mu boyfriend. Hahaa:D Ju siis tundub imelik, et mingi alaealise välimusega tütarlaps pimedal ajal üksi kuskil pubis niisama bändi kuulamas võiks olla... Aa, enne veel kui bänd alustas, näitas turvameheonu mulle nende 95nda aasta arvutis mingit Skype'i-laadset programmi (mille nime ma ära unustasin), millega telefonile helistamine ainult 1 sent minutis pidi maksma. Et ma ju kodust kaugel. :) Ma siis ütlesin, et ma parem helistan eestlaste leiutatud Skype'iga arvutilt arvutile täitsa tasuta;) Päris tore tegelikult, et vahepeal meelde tuletatakse, et ma tegelt veel täitsa lapsemõõtu olen, ning abi ja soovitusi jagatakse. Samas teisest küljest jälle päris tõsimeeli minu (kui mitut esinemist kuulnu) kriitilist arvamust bändi mängu kohta küsitakse ja sellest teerulliga üle ei sõideta :)


Täna ärkasin poole päeva ajal. Ei tegelt ärkasin seitse kopikatega, sest ma olin öist vihmasadu vaadates kardinad puhta pärani jätnud ja valgus ajas üles, nii et peapaela silmaklappideks pähe tõmbasin (kuigi kas kardinate ettetõmbamine mitte lihtsam ei tundu:P). Lugesin läbi mõned vanad ajalehed, mis kuskilt välja ilmusid, ja kõik artiklid 16.detsembri The Sunday Times Magazine'ist (mis sisaldas adekvaatset kokkuvõtet Madeline'i kadumisest, lugu Bocellist, Argentiina uuest naispresidendist, meeste väljasuremise teooriast, Londonis teatrikooli omavast Amanda Redmanist jms). Tegin väikest inventuuri asjadest, mis Veneetsia kaudu Eestisse võiksid jõuda ja lõpuks koukisin välja inglise keele materjalid, mis ma eksamiks õppimise lootuses (oh seda naiivitari küll!) kaasa võtnud olen ja mida oleks tagumine aeg sirvida, ehk saaks midagi veel keelekeskkonnas viibides kasutusse panna.
Suured saavutused küll. Aga siukese hundiilmaga ei taha koeradki välja minna. Nii et prügikast on ikka tänavanurgal ja külmkapp on ikka tühi, jooksma minekust ärgem parem üldse räägi...
Kuigi noh, õhtu on veel ees, äkki saan midagi veel tehtud.