Täna läksin K.le matemaatilise kihlveo tulemusena šokolaadi üle andma ja eeldatud 10st minutist kujunes märkamatult neli ja pool tundi, millest viimased 2 veetsime kolmeliikmelise seltskonnana. Ja miskipärast on meil alati lõbus:D Ja nii tore on ikka rääkida inimestega, kellega kaks kolmandikku elust on midagi niivõrd sarnast läbi elatud:) Pole palju neid, kellega end nii vabana tunda saab:)
Ja kohutavalt hea tunne on, kui keegi arvab, et sa oled väga sobilik selle eriala esindajaks, mida sa otsustad õppima minna:D Kuidagi tekib tunne, et vähemalt keegi usub minusse. Ja see on väga soe tunne:) Oh, ma võin juba mingisse kalendrisse ära märkida mõne mõnusa teeõhtu sellisele seltskonnale, kus lisaks meile kahele (Sulle ja Mulle siis) on ka tänased kaks (R. ja K.) ja ehk mõni veel...
Muide, värbasin Timbu fännklubile loodetavasti kaks liiget juurde. Ja Orkutile ühe:P
Ja kui täna juba linnunimedest ja "lendama õppimisest" juttu tuli, siis sobib järgnev teadaanne jätkuks:
26 tunni pärast alustame teekonda, millest esimesed kaks ja pool liigume maad mööda (käib see kokku?) põhjapoole, järgnevad paar veedame ühes majakeses, seejärel hangime endale tiivad, mis meid kaugele viivad;) Lõunasse jääme kuni 31.juulini.
"Teen sammu edasi, oleks nüüd nii palju usku et õhk mind kannaks,
et kerge tuul viiks mind nagu viletsat volditud paberist lindu.
Vaata, onu Oskar, mulle kasvavad tiivad,
äärest valged, keskelt mustad, pikad suled otsades. "
Aga ma ei kavatse voodile maski jätta, nii et loodan, et keegi ei käi vahepeal mind edasi mängimas, nagu kolmas salm ette näeb..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar