kodune köögikata

Njah. Täna oli vaba päev. Ja mida mina tegin? Haa, mökutasin arvutis. Ja isegi mitte uues (sest netita pole nagu mõtet väga)! Vaatasin jälle oma viinamarjad ja õunad üle ja olen ikkagi viinamarjade pool. Juuli lõpuks saadan andmed ka ära ja on lootust, et juba 20.augusti kandis hakkab pihta, sest sel aastal on kõik viljalised varasemad. Ja igasugust muud jura uurisin ka, aga ikka mitte midagi targemaks ei saanud. Või osavamaks, et mind kuhugi tööle tahetaks. Kurgikasvatusse pidin helistama (kodumaisesse siis), aga selle unustasin ka õigel ajal ära ja nüüd on juba õhtu ja siis nädalavahetus, nii et... Kurat, keegi võiks lihtsalt niisama tänaval jalutades tööd pakkuma tulla ju!

Ja praktiliselt ülejäänud aja päevast tegin süüa. Päris pingeline on kolmel augul korraga midagi küpsetada-keeta. Nii et ma suutsin pannkooke tehes kuidagi oma käe vastu kuuma panni toetada (tegelikult on lihtsalt pann väärakas ja kuna ma pole varem tolle panniga midagi küpsetanud, siis ma ei tulnud selle peale, et osa käepidemest võib kõrvetav olla), nii et nüüd on vasaku käe nimetissõrm paistes ja villis ja kipitab viinahaisus. Nüüd olen suht ühekäeline trükkal.
Sellest juhtumist läks tuju veel halvemaks. Ja siis tuli telekast jälle see siiami kaksikute dokumentaal ja mulle jõudis kohale, et mul on alates Käopesa lastekodus käimisest nende (st teistsuguste inimeste) vastu foobia või mingi tõrge.

Miskipärast pole elu praegu (või noh, täna ja edaspidi) just päris selline nagu ma enne kooli lõppu edaspidist ette kujutasin.. Ja kõik on ainult sellepärast, et kogu see pikk-pikk vaba aeg on hakitud tükkideks ja koguaeg on mingid tähtajad-kuupäevad, kui ma pean kindlalt kusagil olema ja midagi tegema. Nendest 20st eilsest töökuulutusest saaks ju ka vastu võtta ainult ühe, sest see on siuke umbes paarinädalane ots, kus kedagi väga ei huvita, et ma ikka iga päev kindlal kellaajal kohale ilmuksin. Normaalsele tööle ei taheta ju sellist, kes käib kaks nädalat tööl, siis on 10 päeva ära, siis on kaks päeva olemas, siis kolm ära, siis kaks nädalat olemas ja siis võib-olla ei tule üldse enne oktoobri lõppu, või mis?

Aga vähemalt olen ma jälle õhtuti lugema hakanud. Ja ma lihtsalt ei luba endal raamatut enne ära viia või kõrvale panna, kui see on läbi loetud, ükskõik, kui halb see ka poleks. Ühe kunagi lubatud raamatuga olen lõpusirgele jõudmas - kahjuks polnud veeranditki nii hea, kui tema pealkirja-analoog.