Hmh, maal käimine (edasi-tagasi sõitmine mingite poepeatustega) võtab terve päeva ära. Lihtsam ja vähem aeganõudev oleks lihtsalt mõneks ajaks sinna jäädagi. Aga iga päev on midagi siin ära teha vaja, nii et ei saagi jääda. Praegu vähemalt. Aga kui paberi järgi elu algab, siis saab ehk.
Täna olevat mingi mööduv noormees mu värava ees heina niitva venna käest küsinud, et kui palju eest ta maja maha müüks. Õnneks tabas too öelda, et maja pole müügiks. Aga näedsa, see vist tõestab, et on veel üksikuid inimesi, kellele meeldib korralagedus ja kes ei vihka puid. Või just vastupidi, et see talle absoluutselt ei meeldi, aga seda saab ainult siis ära kaotada/koristada, kui see tema oma on.
Kurat, kell ei ole veel nii palju, et mul absoluutselt sõnad sõrmest välja ei peaks tulema. Kohutav uni on. Tahaks lihtsalt 20 tundi järjest magada, aga koguaeg on kellelgi mingid plaanid, millega arvestada tuleb. Ja kui ma ära kaon, siis olen jälle vastutustundetu, egoistlik ja maiteamiskõikveel.
Ma ei tunne tegelikult isegi mingit pingelangust või eufooriat, et kõik läbi on. Lihtsalt väsimus on. Mitte midagi muud. Ja siis ma üritan endale koguaeg meelde tuletada, et läbi on. Ja sellepärast alustan igat kuradi blogi sissekannet või kirja a la "oh jee, elu algas täna". Ainult mõistus ütleb, tundeid pole. Ja kui väsimusest mõistus ka otsa saab, siis on sitasti. Nagu praegu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar