Njaaa, oleks see vaid minu puhul ka nii.. Aga olla 'okunnig' ja ikkagi 'så full av tvivel' on veel keerulisem. Ühest küljest olen ma õnnelik, et mu ümber on nii palju seda, mis mind huvitab, ja et see on kõigile valla, nii et mine ainult ja ammuta. Teisest küljest on väga väsitav seda kõike tahta ja mitte osata otsustada, millest peaks loobuma. Sest see on juba füüsiliselt võimatu. Kui vaid võimed oleksid piiritud...
Kuigi ma näen nii mõnegi teema sobivust erinevate edasiste plaanidega, siis ma lihtsalt ei oska valida, millist oksa mööda ronida, sest mõni võib olla liiga ronimatute harudega minu koibadele, mõni jällegi liiga habras, et mind kanda. Ja ühe otsast teise otsa liaaniga just alati minna ei õnnestu...
Edusamm: Ma ei ürita enam iga kord raamatukogu ust vales suunas kangutada;) Harjutamisest on kasu ka.
Vastatud on 3 raamatut. Ma parem ei ütle, palju veel jäänud on...:P Endal hakkaks hale. Ja palju ei lohuta seegi, et tõesti otsast lõpuni omal käel 'läbitud'.
Valsineri tahaks millalgi põhjalikult uurida, tekitas huvi. Ja see ka, et ma olen tema pead korduvalt tolmust pühkinud, hahaa:D
Olen tegelikult siia 10 avaldamata kirjutist jätnud. Küll pole olnud aega lõpuni kirjutada, küll on olnud öeldu liiga oluline või just tähtsusetu. Nüüdsest on kaks võimalust: 1) ma olen liiga ametis kogu selle kuhja vähendamisega, mille endale koormale ladunud olen, ja ei satu pikka aega kirjutama; 2) kuhja vähendades veedan paratamatult arvutis rohkem aega, mis tähendab, et kui hädaldamistuju peale tuleb, on seda vaja vaigistada..
Igatahes, ma paluuun, ärge mind vähemalt märtsi lõpuni mitte kuhugi kutsuge (ega eeldage, et mina kutsun)! Või veel parem, juunini.. Kui ma selle aja peale veel elus olen, förstås.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar