Ma loodan, et pole patt V.Woolfi raamatu kohta esseed kirjutades kasutada samalaadset ramble'davat lausestust, lademetes komasid ja partitsiipe.. Mul küll pole veel ühtegi 19-realist lauset (kas nii palju ridugi on:P), aga jõuab veel:D
Mõnes mõttes on seda mõnus kirjutada, võimalik, et seetõttu, et ma raamatu lugemist suures osas nautisin ja lihtsalt jalutasingi mõne tegelasega koos mööda Londonit või istusin Regent Park'is ja jälgisin mööduvaid inimesi, aga teisalt on see kirjutamisprotsess väga vaevaline. Ma saan järjest rohkem aru oma oskamatusest välja öelda/kirjutada seda, mida ma tunnetan ja millest (nagu) aru saan. Selline tunne, et keegi viskas lennukist sõnadega lipikud alla ja ma ajan neid taga, aga seda võidulipikut ei tule ega tule. Ja et selle kirjatüki jaoks vajalikud sõnad kukkusid kindlasti hoopis kusagile keset Serpentine'i, nii et ma peaks neid mingi kalavõrguga püüdma minema. Aga ei saa ju kindel, et nad sealgi on..
Anyway, eks ma püüan natuke veel ja siis lähen itaalia keelele üle.