Tagasijõudmisest saati on mul kogu aeg tegevust olnud ja ümberringi inimesed. Käisin ühel maal, praegu olen teisel. Käisin sünnipäeval/soolaleival, nägin ühte oma minimõõdulistest uutest sugulastest:) Eile õhtul käisin Tätte kontserdil ja pärast väikse seltskonnaga Pirogovil. Kõik on olnud väga-väga tore. Aga midagi on valesti. Sest nendel üksikutel hetkedel autos istudes või voodis lesides vms, kui mul on võimalus lihtsalt mõelda, on ... kurb.
Ma tunnen, kuidas ma ei saa midagi teha. Ja mitte keegi teine pole selles süüdi. Kuigi natuke tundub kogu maailm minu jaoks liiga kuri. Ja üldsegi mitte toetav. Vähemalt siinpoolne maailm.
Ma tunnetan vaikseid kohustusi iseenda ees, mille täitmiseks pole mul piisavalt aega või sobilikke vahendeid või...
Igatsen.
Ja nii ma viivitan ja lükkan jälle vajalikke toimetusi edasi. Ja lähen õhtul GenKlubisse britpoppi kuulama.
Ryanair is my best friend.
Glasgow vetsulektüüri hulgas leidunud kunstikooli kogumikus oli ühel seinal kirjas:
vicky viola
Relationships are kinda like rooms.
If things aren't a little messy sometimes, it's not really
home.
Jeffrey Brown
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar