Suulepea=tuulepea

Nonii, ma sain eile ühe eriti koomiliselt totra hooletusega hakkama..:P Võtsin automaadist raha välja ja tahtsin kviitungit ka (tavaliselt ma kunagi seda kviitungit ei võta). Siis läksin poodi. Kassas avastasin, et hmm...kus mu kaart küll on(ma olen siuke, kes sularaha kaasas ei kanna üldiselt ja ostab päkapikušokolaade ka kaardiga:P). Ja kuna ta käib mul alati ühte kindlasse rahakotivahesse, kus teda aga ei olnud, siis polnud raske järeldada, kuhu ta jäi..:P Ostsin oma sepiku ära ja panin padavai automaadi juurde tagasi. Aga loomulikult mu kaarti seal enam polnud. Või noh, õnneks. Panka helistades sain teada, et kuna keegi seda endale polnud võtnud, sõi masin ta lihtsalt ära. Ja veel, et mul on uus kaart nagunii tulemas, aga postiga, nii et aega võib minna kuni 15dani. Küsisin veel, et kas kuidagi nii ei saaks kiiremini, et ma tulen panka või midagi, ja neiuke kinnitas, et ei ole võimalik teisiti. Hmm...pool kuud ilma kaardita?:S Mis minu puhul tähendab ka tudengistaatuse tõestamise võimatust (eriti kasulik PÖFFi ajal muidugi..). Mulle see alguses loomulikult ette ei tulnud, et pangast saab vist niisama ka raha välja võtta;) Aga see oleks nagunii tülikas ja kulukas ka. Nii et tundus suht kummaline olukord. Kuigi jõulukuul oleks muidugi hea säästurežiimi teha:D Aga et ma ikka ei suutnud päris uskuma jääda, et teisiti kaarti kätte ei saa kui postiga, siis käisin täna pärast loenguid pangast läbi. Ja et siis reede pärastlõunal lähen kaardile järele;D

Kel juhtub "London river" ette jääma, siis tasuks vaadata. Päris täppi pandud karakterid ja mitmekihiline lugu. Ja soovitan sisututvustusi enne mitte lugeda! Sellest on kahju, et "Sõprus" ära kaotatakse. Mulle meeldib pärast filmi lõppu pimedas nondel ülipehmetel toolidel nimesid lugeda. Mitte nagu mujal kombeks kohe prožektorivalguses treppidest alla kobistama hakata.
Ja päris naljakas on hakata viimaks neid inimesi tundma õppima, keda terve elu teadnud oled..;) Tuleb hunnikutes huvitavaid fakte välja. Oma isikliku andmebaasi-mentori saan endale varsti:D

Tänane koolipäev(heh, nagu algkoolilastel:P) õpetas mulle, et ei tasu loota, et hirmud ajaga iseenesest kaovad. Isegi kui olen suutnud paaril korral projekte esitades enam-vähem normaalne olla, siis täna Shakespeare'i lõiku (kuigi põhimõtteliselt ainult õppejõule, mõne üksiku inimese klassisviibimisel) deklameerides ajas lausa ennastki naerma, kuidas käed laua all värisesid ja suu kokku kuivas. Ja kuidas veel tükk-tükk aega pärast esitamist maha rahuneda ei saanud, ja enne esitust lisaks niisama värinale ja paanikale ka kõhus tuntavalt keerama hakkas. Kusjuures see lõik oli mul tegelikult tõesti peas ja sellest esitusest nagunii mitte midagi ei sõltu(tuleb vaid märk kirja saada, et tehtud), nii et poleks nagu olnud põhjust põdeda...aga eks põhjendamatut hirmu nimetataksegi foobiaks.
Vähemalt sain täna korra kellegi sellisega rääkida, kellega eesti keeles hakkama ei saaks. Seda juhtub viimasel ajal järjest harvem. Ja mulle tundub jätkuvalt äärmiselt tobe eestlastega inglise keeles rääkida...

Lähen nüüd vaatan, mida mu odrapuder ahjus teeb. Oleks vist nagu aeg hakata tervislikumat elu elama.. Kes teab, ehk jõuan õhtul veel jooksmagi. Täna on tänavad kuivad:)
Ja hularõngaga päripäeva keerutamise kavatsen ka selgeks saada. Praegune rekord on 24 tiiru:P Aga tegelikult võiks ju kunagi vastupäeva kolmveerandtunni-rekordi üle lüüa (kui ma vaid suudaks nii kaua ühe koha peal püsida:P). Öelge veel, et vasakukäelised on võistlushimulised, heh! Või äkki iseendaga võistlemine ei lähe arvesse. Sel juhul küll.

Oeh, ma ootan seda õndsat aega, kui need projektid tehtud saavad...:P