maailmavalu

Ma olen täna õhtul kuidagi väga tundlikus meeleolus. Elu tundub kuidagi ebaõiglane. Ja täiesti ilma konkreetse põhjuseta. Loodan, et see pole sellest, et ma lume peal libedaga kukkusin ja siiani üle kogu keha närvid kahtlaselt tunda annavad... Igatahes, mulle potsatas täna elektroonilisse postkasti kiri ühelt väga armsalt inimeselt, kellele kunagi kirjtasin, kuidas teda oma aknast välja vaadates bussipeatuses nägin ja hiljem nukraks muutusin, kui kohale jõudis, et see kuidagi tema olla ei saanud, sest ta lahkus Eestist juba eelmise semestri lõpus. Ja nõnda ta vastas mulle just täpselt nii lihtsalt ja siiralt nagu mulle praegusel hetkel sobiv on. "...we don't have time to be sad, we still need to do so many things :D !!! To discover so many places, to learn so much wisdom, to read at least 1/100 part of books in the central library, which are laying forgotten on the shelf. Every person brings you some new breath into your life, teaches you something even if you don't notice sometimes and they take from you the same back."

Tahan ja tahan... Ma tahan Ida-Aasiasse! Ma tahan seda sõnadeta maailma graatsiat ja tunnetuslikkust.. Ma tahan maailma, milles inimeste teelolekul oleks rohkem sisu kui see hedonism, mis mulle siin igal silmapilgul vastu vaatab... Ma tahan midagi, mille kohta ma ei tea öelda, mis see on. Võimalik, et tahan lihtsalt võimatut.

A wise man once said you can have anything in life, if you sacrifice everything else for it. What he meant is, nothing comes without a price. So before you go into battle you better decide how much you're willing to lose.